Me peres on komme, et novembri lõpuotsas kirjutame jõuluvanale. Mullu sättis me toona Viiene mees oma kraakjalad kenas konksulises kirjas paberile jooksma, preili Üksteist tähendas enda soovid üles ontliku koolilapsekäekirjaga. Siis voltisime selle paberilehe kokku ja panime aknalauale päkapikku ootama.
“Emme, miks te issiga kunagi jõuluvanale ei kirjuta?” päris Viiene mees ja vaatas oma sügavselgete hallide silmadega mulle otsa.
Ja ma olin kimbatuses.
Kuidas selgitada, et asjad, mida jõuluvana saab tuua, need on ainult asjad? Kuidas öelda, et tähtis on hoopis muu. See tunne, mida NEMAD aitavad tuua ja luua. Nemad, me üle aegade kestvad kingitused.
Eelmisel aastal tolle kirja kirjutamise aegu me ootasime. Üsna kannatamatult, tuleb tunnistada. Iga hommik algas kontrollkõnedega sõpradelt: “Kas juba?” ja iga päev vajus öösse kellegi õhinal saadetud sms-iga: “Ehk on uudiseid?”
See me pere väikese maailma suuri uudiseid saabus 24. novembri südaöösel. Nii imeliselt rahulikult ja tasa. Tuli, tegi oma sügavmustad silmad lahti, vaatas mulle otsa … ja ma teadsin korraga, kuidas maitseb sulaõnnes suplemine.
Imeliselt.
Ajal on kummaline komme voolata omatahtsi. Läbi ja üle inimeste ning sündmuste. Ma kartsin päris tükk aega, et järsku võtab aeg selle sulaõnnetunde kaasa. Kahandab vähemaks, kuni sellest on järel nööpnõelasuurune mälestus, mida meenutades hakkab valusalt kurb.
Õnneks on ajal kummaline komme voolata omatahtsi. Ta võtab kaasa selle, millel pole südames kohta. Millel ise lased minna.
Sulaõnnetunne, see jääb. Su kingitused, need üle aegade kestvad, on su südames alati sinuga.
Muidugi, sa ei saa neid kinke kätte korraga. Nad pole pakitud ega kauni lehviga kokku köidetud. Neid ei too sulle päkapikud salamisi hiilides aknalauale säetud sussi sisse.
Neid on palutud ja oodatud. Loodetud ja unistatud. Ja kui nad, su kingitused, on lõpuks tulnud, nõuavad nad mähkmevahetust ja tatise nina pühkimist, lärmavad mõeldamatuis kohtades, nutavad su õlal, kui keegi neid lasteaias kiusas või kui see Päris Esimene Armastus lörri läks. Need su kingitused kahtlevad, kraaklevad, kritiseerivad, kaklevad, kamandavad, kihutavad.
Ja need su kingitused teevad oma pehme pontsukäega kalli, laulavad nii imeilusasti, et süda, see taob sul kurgus ning ei mõtlegi oma tavapärasele kohale tagasi minna, huiguvad aias kõrguva õunapuu otsas: “Emme, ma armastan sind!”, kihutavad nagu kevadised vasikad mööda aasa ning laekuvad, pihud karikakraid täis, ja tulevad õhtuti, istuvad su voodiveerele, tõmbavad jalad kurgu alla krõnksu ning ütlevad häbelikult: “Emme, räägime täna jälle natuke … armastusest!”.
Need su kingitused armastavad, vaimustavad, ühendavad. Avavad. Nii südame kui ka silmad kõigele sellele, mida sul enne polnud oskust märgata.
Kui me värske inimesega veel haiglas olime, tulid suurem õde-vend oma pisiõde vaatama. Tekinukk tõsteti üles, ja vaadati. Algul veidi kahtlevalt. Vastastikku, muuseas! Me pisike piiga pole iial jätnud vähimatki kahtlust, nagu ta ei saaks millestki aru. Saab ja kuidas veel!
“Ta on hullult armas!” sosistas suur õde jahmunult, kui nad niiviisi seal üksteist põrnitsesid. Rohkem polnudki vaja: pisike inimene tõmbas seepeale oma suu naerule. Esimest korda!
Neid esimesi kordi on jagunud sellesse aastasse küll ja rohkem. Kolmas laps, kehitab mõnigi nähtavasti õlgu, et mida uut saab siin ikka olla?
Kõik on uus. Ja samas armsalt tuttav ja oma.
Esimene kord viiekesi jõuluks kuuske toomas. Köitsime pisilase kandelinaga papale kõhule ja läksime. Läbi meetriste hangede.
Esimesed jõulud viiekesi. Rahulikud ja kodused.
Esimene …
See on olnud üks imeline esimene aasta.
Kohe tulevad Nöpsi päris esimesed OMA jõulud. Need, kus ta saab ise jõuluvana juurde tippida ja talle “Aaa-tähh!” öelda. Need, kus ta saab koos suurema õe ja venna, oma parimate sõpradega, koos laulda ja tantsida.
Tänavuse kirja jõuluvanale kirjutasime just valmis. Kuuese mehe kraakjalgsed tähed on muutunud kindlamaks, preili Kaheteistkümne käekiri isikupärasemaks. Aastane Nöps tõmbas omalt poolt kirjale alla paar punast kraapsu.
Ma ei kirjutanud ka sel korral jõuluvanale midagi.
Kuuene mees tõstis küsivalt kulmu: “Aga emme, soovima ikka peab?!”
Ma soovingi.
Et see sulaõnnetunne südames ei hanguks!
_________________________________
*Ilmunud Selveri Jõulukirjas 2010.
Posted by siisike on 9. dets 2010 at 4:01 p.l.
Mul on kohutavalt hea meel,et selles keerulises maailmas, keset virisemist, vingumist ja hädaldamist julgeb keegi veel tunnistada, et on ÕNNELIK.
Väikesed lapsed on nii kohutavalt kiirelt mööduv aeg – see väärib tõesti täiel rinnal nautimist.
Posted by Kadi on 9. dets 2010 at 8:26 p.l.
Ma loodan, et mind tabab ka kunagi selline õnnetunne. Alati kui ma Teie perest lugusid loen läheb endalgi seest soojast, nagu oleks natuke “roosamannat maailma” ka siiapoole teele saadetud.
Ja järjekordselt meenub see vaikne, rahulik hetk kui Kirke oma siniste silmadega Teile otsa vaatas ja kollaseks pambuks sai mässitud. Aitäh!
Loodan, et ka uuel aastal suudad jätkuvalt üllatada ja näidata milline üks pereema olema peab:)
Soovin Teie perele meeldejäävaid jõule ja Kirkele jõulude avastamist!
Posted by mugulad on 9. dets 2010 at 8:31 p.l.
Kadi, aitäh. See oli ilus, see Kirke sünd. Imeilus. Ja mul on ütlemata hea meel, et Sina seal juures olid, rahulik ja tore:)
Ilusat lumist jõulukuud Sulle!
Posted by Ruth on 10. dets 2010 at 3:33 p.l.
Aitähh…hinge puudutamast ja meelde tuletamast:) Imelist jõuluaega Sulle ja kogu perele.
Posted by Reelika on 12. dets 2010 at 11:38 e.l.
Kui ilusti, otse südamesse, sa kirjutada oskad! Aitäh ja rahulikku-õnnelikku jõuluaega teie perele!