kulges õues tuuseldava Moonika taktikepi järgi. Tänu talle ei suuda ma meenutada ühtki lausejuppi, mis ma seal rääkisin, sest mul lihtsalt olid kogu aeg pisarad kurgus, et läbi tuisu üldse tuldi ja minuga koos “Tähtraamatu” üle rõõmustati.
Vanasti ma ei olnud sellele mõelnud, et milleks need esitlused. Raamat on valmis: kirjanik, kunstnik, toimetaja, kujundaja ja trükikoda oma töö teinud ja nüüd elab ta oma elu. A teate, neil on õigus, kes ütlevad, et jagatud rõõm kasvab suuremaks. Sest nii on: kui üks üüratusuur töö saab tehtud, siis on süda kerge ja meel rõõmus nigut kevadisel vasikal. Ja siis on tõesti paslik rõõmutseda! Esitlus, see on nagu preemia. Või kirss tordil. Või täpp i peal.
Reede hommikul aknast välja vaadates polnud seis just väga soe ja selge, hanged olid silmini ja terve ilm valge. Alates keskpäevast ei julgenud ma enam telefoni poole isegi mitte piiluda: ridamisi tulid sms-id või kõned, et nõup, lumionlumionlumi, ja selle vastu ei saa.
Avatud ruumi meetodi järgi toimetajail on üks hea ütlus (mul pole küll täpne sõnastus meeles, a mõte on umbes sedapidi): kõik, kes on siin, on õiged õiges kohas. Ja tegelikult nii ongi. Soe oli. Ja see ei tulnud ainult ahjust.
Rõuge rahvamaja on pealt üsna ilmetu kivikarp. Aga seest soe ja südamlik, selline oma. Ehk eelkõige tänu sealsele maja hingele Riinale. Tema juhatab seal vägesid ja kui ma õhtul oma kringlilaadungiga sinna maandusin, hakkasid pisarad mul kurgus kraapima. Inimeste headus läheb mulle väga korda. Väga. Riina oli muutnud rahvamaja saali nii hubaseks ja mõnusaks, et paremat kohta talviseks raamatuesitluseks on võimatu leida.
Ja ühes Riinale kummardamisega teen sügava kummarduse Rõuge valla poole: see Moonika, kes seal väljas möllas, talitseti nõnda peenelt, et vajalikud teed olid parasjagu selleks ajaks lahti lükatud, et õigeks ajaks esitlusele jõuda. Aitäh!
Ja kui juba kummardamiseks läks, siis maani kraapsu teen tordimeister Maire ees. Aitäh! Temaga oli meil naturaalmajandusprojekt – ta tegi esitluseks tordi, ma talle pika fotosessiooni stuudios.
Krapsakas tänukummardus ema ees, kes tegi nii hääd pirukad, et need kadusid laualt võluväel!
Ja Estale “Armastuskirjade” ja hapukurgi eest! Need esimesed on lehttaina-virsikupompsud. Übermaitsvad!
Ma pole teab mis kõnepidaja. Miska tegin endale päeval väikese spikri, et noh, natukenegi püsiks asjad meeles. Selliseid iseenesestmõistetavaid asju, et loe nt natuke raamatust ette, ei hakanud üles tähendama. Ja muidugi küsis Isakaru pärast kodus, et oot, sa pidid ju ette ka lugema?
Eks see ettelugemine jää siis järgmiseks korraks. Näiteks tänaseks, 13. detsembriks. Kohevarsti läen, et kella 11ks jõuda kõnelema “Tähtraamatust” Võru lasteraamatukogu tähesaalis.
Igatahes. Ma olen tänulik. Vägavägaväga. Aitäh.
Fotod on siin.
