127 postitust

jääb selle blogi laeks. Inimesed kasvavad, muutuvad, nende tööd-tegemised samuti. Ma kolin kõik oma tegemised internetist kokku  veebikoju, mis täitsa valmis saab uue aasta alguseks, aga blogi on seal juba praegu:

www.mugul.ee/blog/

Ootan teid sinna külla!

Grethe

Advertisements

Kinkekaart stuudiosse!

Kingi oma lähedastele armsaid mälestusi – saada nad mõnusale fotosessioonile stuudiosse!

Fotomugulate jõulupakkumine on siin:

tunnise sessiooni kinkekaart väärtuses 800 krooni.

Jõulupakkumine sisaldab:

*säravat kinkekaarti;

*tunniajalist mõnusat fotosessiooni Võrus asuvas stuudios – selle ajaga jõuab teha fotosid kahel taustal, kasutada erinevaid rekvisiite;

*vähemalt 30 fotoga veebigaleriid valiku tegemiseks;

*tasuta kaasa 1 A4 ja 3 A5 suuruses paberfotot, ja kõik galerii täismõõdus fotod CD-l.

Kinkekaardisoovist kirjuta mulle:

grethe@mugul.ee

Naturaalmajandusest

Ütlemata mõnus on elada siukses kohas, kus võid näiteks tordimeistrile, kes millalgi uuris pildistamise kohta, teha ettepaneku naturaalmajandamiseks: mulle tort, talle pildid.

Hissand, see tort oli überhea!

Aga veel enne seda tordisöömist käis tordivõlur Maire koos oma tütre perega mul stuudios. Ja meil oli lõbus!

Mairel pole hirmugi, et musidefitsiit kummitaks: neid sadas sessiooni jooksul vasakult ja paremalt nii, et vanaema lausa säras heameelest. Tõele au andes peab nentima, et ta teeb seda tegelikult kogu aeg (säramist mõtlen!)

Ma ütlen ikka, et ilusaid-lõbusaid inimesi on lust pildistada:

Sest iial ei või teada, mis järgmiseks kaamera ees sünnib. Nii kelme päkapikke annab otsida:P!

Jah, naturaalmajandus on üks vahva asi! Mulle maitses tort üliväga, Maire hõiskas, et talle pildid meeldisid – kokkuvõttes jäid mõlemad rahule!

Nii et rohkem naturaalmajandusprojekte! Ma olen igasugu põnevatele pakkumistele avatud!

Mõnuslõbusat jõuluootust!:)

Kingid-kingid-kingid:) ehk kirjastuse Mugul jõulumäng

Soovita oma sõbrale mu värsket lasteraamatut “Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek”, mille saab tellida aadressilt www.mugul.ee

ja võida endale ja sõbrale mõnus auhind:

1. jaanuaril 2011 loosime raamatusõprade vahel välja kaks pikka (90 minutit) stuudiofotosessiooni Võrus väärtuses a’ 90 eurot!

Loosimises osalemiseks tuleb tellijal kirjutada tellimisel pühenduse lahtrisse soovitaja nimi. Ühe sessiooni saab seega endale tellija, teise saab soovitaja. Auhinna loosime välja kõigi nende vahel, kes on 1. jaanuariks me kodulehe kaudu raamatu tellinud.

Mõnusat jõuluootust soovides,

Grethe

 

“Tähtraamatu tagasituleku” esitlus

kulges õues tuuseldava Moonika taktikepi järgi. Tänu talle ei suuda ma  meenutada ühtki lausejuppi, mis ma seal rääkisin, sest mul lihtsalt olid kogu aeg pisarad kurgus, et läbi tuisu üldse tuldi ja minuga koos “Tähtraamatu” üle rõõmustati.

Vanasti ma ei olnud sellele mõelnud, et milleks need esitlused. Raamat on valmis: kirjanik, kunstnik, toimetaja, kujundaja ja trükikoda oma töö teinud ja nüüd elab ta oma elu. A teate, neil on õigus, kes ütlevad, et jagatud rõõm kasvab suuremaks. Sest nii on: kui üks üüratusuur töö saab tehtud, siis on süda kerge ja meel rõõmus nigut kevadisel vasikal. Ja siis on tõesti paslik rõõmutseda! Esitlus, see on nagu preemia. Või kirss tordil. Või täpp i peal.

Reede hommikul aknast välja vaadates polnud seis just väga soe ja selge, hanged olid silmini ja terve ilm valge. Alates keskpäevast ei julgenud ma enam telefoni poole isegi mitte piiluda: ridamisi tulid sms-id või kõned, et nõup, lumionlumionlumi, ja selle vastu ei saa.

Avatud ruumi meetodi järgi toimetajail on üks hea ütlus (mul pole küll täpne sõnastus meeles, a mõte on umbes sedapidi): kõik, kes on siin, on õiged õiges kohas. Ja tegelikult nii ongi.  Soe oli. Ja see ei tulnud ainult ahjust.

Rõuge rahvamaja on pealt üsna ilmetu kivikarp. Aga seest soe ja südamlik, selline oma. Ehk eelkõige tänu sealsele maja hingele Riinale. Tema juhatab seal vägesid ja kui ma õhtul oma kringlilaadungiga sinna maandusin, hakkasid pisarad mul kurgus kraapima. Inimeste headus läheb mulle väga korda. Väga. Riina oli muutnud rahvamaja saali nii hubaseks ja mõnusaks, et paremat kohta talviseks raamatuesitluseks on võimatu leida.

Ja ühes Riinale kummardamisega teen sügava kummarduse Rõuge valla poole: see Moonika, kes seal väljas möllas, talitseti nõnda peenelt, et vajalikud teed olid parasjagu selleks ajaks lahti lükatud, et õigeks ajaks esitlusele jõuda. Aitäh!

Ja kui juba kummardamiseks läks, siis maani kraapsu teen tordimeister Maire ees. Aitäh! Temaga oli meil naturaalmajandusprojekt – ta tegi esitluseks tordi, ma talle pika fotosessiooni stuudios.

Krapsakas tänukummardus ema ees, kes tegi nii hääd pirukad, et need kadusid laualt võluväel!

Ja Estale “Armastuskirjade” ja hapukurgi eest! Need esimesed on lehttaina-virsikupompsud. Übermaitsvad!

Ma pole teab mis kõnepidaja. Miska tegin endale päeval väikese spikri, et noh, natukenegi püsiks asjad meeles. Selliseid iseenesestmõistetavaid asju, et loe nt natuke raamatust ette, ei hakanud üles tähendama. Ja muidugi küsis Isakaru pärast kodus, et oot, sa pidid ju ette ka lugema?

Eks see ettelugemine jää siis järgmiseks korraks. Näiteks tänaseks, 13. detsembriks. Kohevarsti läen, et kella 11ks jõuda kõnelema “Tähtraamatust” Võru lasteraamatukogu tähesaalis.

Igatahes. Ma olen tänulik. Vägavägaväga. Aitäh.

Fotod on siin.

Üle aegade kestev kingitus*

Me peres on komme, et novembri lõpuotsas kirjutame jõuluvanale. Mullu sättis me toona Viiene mees oma kraakjalad kenas konksulises kirjas paberile jooksma, preili Üksteist tähendas enda soovid üles ontliku koolilapsekäekirjaga. Siis voltisime selle paberilehe kokku ja panime aknalauale päkapikku ootama.

“Emme, miks te issiga kunagi jõuluvanale ei kirjuta?” päris Viiene mees ja vaatas oma sügavselgete hallide silmadega mulle otsa.

Ja ma olin kimbatuses.

Kuidas selgitada, et asjad, mida jõuluvana saab tuua, need on ainult asjad? Kuidas öelda, et tähtis on hoopis muu. See tunne, mida NEMAD aitavad tuua ja luua. Nemad, me üle aegade kestvad kingitused.

Eelmisel aastal tolle kirja kirjutamise aegu me ootasime. Üsna kannatamatult, tuleb tunnistada. Iga hommik algas kontrollkõnedega sõpradelt: “Kas juba?” ja iga päev vajus öösse kellegi õhinal saadetud sms-iga: “Ehk on uudiseid?”

See me pere väikese maailma suuri uudiseid saabus 24. novembri südaöösel. Nii imeliselt rahulikult ja tasa. Tuli, tegi oma sügavmustad silmad lahti, vaatas mulle otsa … ja ma teadsin korraga, kuidas maitseb sulaõnnes suplemine.

Imeliselt.

Ajal on kummaline komme voolata omatahtsi. Läbi ja üle inimeste ning sündmuste. Ma kartsin päris tükk aega, et järsku võtab aeg selle sulaõnnetunde kaasa. Kahandab vähemaks, kuni sellest on järel nööpnõelasuurune mälestus, mida meenutades hakkab valusalt kurb.

Õnneks on ajal kummaline komme voolata omatahtsi. Ta võtab kaasa selle, millel pole südames kohta. Millel ise lased minna.

Sulaõnnetunne, see jääb.  Su kingitused, need üle aegade kestvad, on su südames alati sinuga.

Muidugi, sa ei saa neid kinke kätte korraga. Nad pole pakitud ega kauni lehviga kokku köidetud. Neid ei too sulle päkapikud salamisi hiilides aknalauale säetud sussi sisse.

Neid on palutud ja oodatud. Loodetud ja unistatud. Ja kui nad, su kingitused, on lõpuks tulnud, nõuavad nad mähkmevahetust ja tatise nina pühkimist, lärmavad mõeldamatuis kohtades, nutavad su õlal, kui keegi neid lasteaias kiusas või kui see Päris Esimene Armastus lörri läks. Need su kingitused kahtlevad, kraaklevad, kritiseerivad, kaklevad, kamandavad, kihutavad.

Ja need su kingitused teevad oma pehme pontsukäega kalli, laulavad nii imeilusasti, et süda, see taob sul kurgus ning ei mõtlegi oma tavapärasele kohale tagasi minna, huiguvad aias kõrguva õunapuu otsas: “Emme, ma armastan sind!”, kihutavad nagu kevadised vasikad mööda aasa ning laekuvad, pihud karikakraid täis, ja tulevad õhtuti, istuvad su voodiveerele, tõmbavad jalad kurgu alla krõnksu ning ütlevad häbelikult: “Emme, räägime täna jälle natuke … armastusest!”.

Need su kingitused armastavad, vaimustavad, ühendavad. Avavad. Nii südame kui ka silmad kõigele sellele, mida sul enne polnud oskust märgata.

Kui me värske inimesega veel haiglas olime, tulid suurem õde-vend oma pisiõde vaatama. Tekinukk tõsteti üles, ja vaadati. Algul veidi kahtlevalt. Vastastikku, muuseas! Me pisike piiga pole iial jätnud vähimatki kahtlust, nagu ta ei saaks millestki aru. Saab ja kuidas veel!

“Ta on hullult armas!” sosistas suur õde jahmunult, kui nad niiviisi seal üksteist põrnitsesid. Rohkem polnudki vaja: pisike inimene tõmbas seepeale oma suu naerule. Esimest korda!

Neid esimesi kordi on jagunud sellesse aastasse küll ja rohkem. Kolmas laps, kehitab mõnigi nähtavasti õlgu, et mida uut saab siin ikka olla?

Kõik on uus. Ja samas armsalt tuttav ja oma.

Esimene kord viiekesi jõuluks kuuske toomas. Köitsime pisilase kandelinaga papale kõhule ja läksime. Läbi meetriste hangede.

Esimesed jõulud viiekesi. Rahulikud ja kodused.

Esimene …

See on olnud üks imeline esimene aasta.

Kohe tulevad Nöpsi päris esimesed OMA jõulud. Need, kus ta saab ise jõuluvana juurde tippida ja talle “Aaa-tähh!” öelda. Need, kus ta saab koos suurema õe ja venna, oma parimate sõpradega, koos laulda ja tantsida.

Tänavuse kirja jõuluvanale kirjutasime just valmis. Kuuese mehe kraakjalgsed tähed on muutunud kindlamaks, preili Kaheteistkümne käekiri isikupärasemaks. Aastane Nöps tõmbas omalt poolt kirjale alla paar punast kraapsu.

Ma ei kirjutanud ka sel korral jõuluvanale midagi.

Kuuene mees tõstis küsivalt kulmu: “Aga emme, soovima ikka peab?!”

Ma soovingi.

Et see sulaõnnetunne südames ei hanguks!

_________________________________

*Ilmunud Selveri Jõulukirjas 2010.

Jõulukingiks raamat!

www.mugul.ee

Siin tema on! Uuest nädalast müügil ka suuremates raamatupoodides!

Sobib imehästi jõulutaadi kotti, eriti neile, kel meeldivad seiklused, lust ja põnevus ning muidugi raamatud!