“Tähtraamatu tagasituleku” esitlus

kulges õues tuuseldava Moonika taktikepi järgi. Tänu talle ei suuda ma  meenutada ühtki lausejuppi, mis ma seal rääkisin, sest mul lihtsalt olid kogu aeg pisarad kurgus, et läbi tuisu üldse tuldi ja minuga koos “Tähtraamatu” üle rõõmustati.

Vanasti ma ei olnud sellele mõelnud, et milleks need esitlused. Raamat on valmis: kirjanik, kunstnik, toimetaja, kujundaja ja trükikoda oma töö teinud ja nüüd elab ta oma elu. A teate, neil on õigus, kes ütlevad, et jagatud rõõm kasvab suuremaks. Sest nii on: kui üks üüratusuur töö saab tehtud, siis on süda kerge ja meel rõõmus nigut kevadisel vasikal. Ja siis on tõesti paslik rõõmutseda! Esitlus, see on nagu preemia. Või kirss tordil. Või täpp i peal.

Reede hommikul aknast välja vaadates polnud seis just väga soe ja selge, hanged olid silmini ja terve ilm valge. Alates keskpäevast ei julgenud ma enam telefoni poole isegi mitte piiluda: ridamisi tulid sms-id või kõned, et nõup, lumionlumionlumi, ja selle vastu ei saa.

Avatud ruumi meetodi järgi toimetajail on üks hea ütlus (mul pole küll täpne sõnastus meeles, a mõte on umbes sedapidi): kõik, kes on siin, on õiged õiges kohas. Ja tegelikult nii ongi.  Soe oli. Ja see ei tulnud ainult ahjust.

Rõuge rahvamaja on pealt üsna ilmetu kivikarp. Aga seest soe ja südamlik, selline oma. Ehk eelkõige tänu sealsele maja hingele Riinale. Tema juhatab seal vägesid ja kui ma õhtul oma kringlilaadungiga sinna maandusin, hakkasid pisarad mul kurgus kraapima. Inimeste headus läheb mulle väga korda. Väga. Riina oli muutnud rahvamaja saali nii hubaseks ja mõnusaks, et paremat kohta talviseks raamatuesitluseks on võimatu leida.

Ja ühes Riinale kummardamisega teen sügava kummarduse Rõuge valla poole: see Moonika, kes seal väljas möllas, talitseti nõnda peenelt, et vajalikud teed olid parasjagu selleks ajaks lahti lükatud, et õigeks ajaks esitlusele jõuda. Aitäh!

Ja kui juba kummardamiseks läks, siis maani kraapsu teen tordimeister Maire ees. Aitäh! Temaga oli meil naturaalmajandusprojekt – ta tegi esitluseks tordi, ma talle pika fotosessiooni stuudios.

Krapsakas tänukummardus ema ees, kes tegi nii hääd pirukad, et need kadusid laualt võluväel!

Ja Estale “Armastuskirjade” ja hapukurgi eest! Need esimesed on lehttaina-virsikupompsud. Übermaitsvad!

Ma pole teab mis kõnepidaja. Miska tegin endale päeval väikese spikri, et noh, natukenegi püsiks asjad meeles. Selliseid iseenesestmõistetavaid asju, et loe nt natuke raamatust ette, ei hakanud üles tähendama. Ja muidugi küsis Isakaru pärast kodus, et oot, sa pidid ju ette ka lugema?

Eks see ettelugemine jää siis järgmiseks korraks. Näiteks tänaseks, 13. detsembriks. Kohevarsti läen, et kella 11ks jõuda kõnelema “Tähtraamatust” Võru lasteraamatukogu tähesaalis.

Igatahes. Ma olen tänulik. Vägavägaväga. Aitäh.

Fotod on siin.

Üle aegade kestev kingitus*

Me peres on komme, et novembri lõpuotsas kirjutame jõuluvanale. Mullu sättis me toona Viiene mees oma kraakjalad kenas konksulises kirjas paberile jooksma, preili Üksteist tähendas enda soovid üles ontliku koolilapsekäekirjaga. Siis voltisime selle paberilehe kokku ja panime aknalauale päkapikku ootama.

“Emme, miks te issiga kunagi jõuluvanale ei kirjuta?” päris Viiene mees ja vaatas oma sügavselgete hallide silmadega mulle otsa.

Ja ma olin kimbatuses.

Kuidas selgitada, et asjad, mida jõuluvana saab tuua, need on ainult asjad? Kuidas öelda, et tähtis on hoopis muu. See tunne, mida NEMAD aitavad tuua ja luua. Nemad, me üle aegade kestvad kingitused.

Eelmisel aastal tolle kirja kirjutamise aegu me ootasime. Üsna kannatamatult, tuleb tunnistada. Iga hommik algas kontrollkõnedega sõpradelt: “Kas juba?” ja iga päev vajus öösse kellegi õhinal saadetud sms-iga: “Ehk on uudiseid?”

See me pere väikese maailma suuri uudiseid saabus 24. novembri südaöösel. Nii imeliselt rahulikult ja tasa. Tuli, tegi oma sügavmustad silmad lahti, vaatas mulle otsa … ja ma teadsin korraga, kuidas maitseb sulaõnnes suplemine.

Imeliselt.

Ajal on kummaline komme voolata omatahtsi. Läbi ja üle inimeste ning sündmuste. Ma kartsin päris tükk aega, et järsku võtab aeg selle sulaõnnetunde kaasa. Kahandab vähemaks, kuni sellest on järel nööpnõelasuurune mälestus, mida meenutades hakkab valusalt kurb.

Õnneks on ajal kummaline komme voolata omatahtsi. Ta võtab kaasa selle, millel pole südames kohta. Millel ise lased minna.

Sulaõnnetunne, see jääb.  Su kingitused, need üle aegade kestvad, on su südames alati sinuga.

Muidugi, sa ei saa neid kinke kätte korraga. Nad pole pakitud ega kauni lehviga kokku köidetud. Neid ei too sulle päkapikud salamisi hiilides aknalauale säetud sussi sisse.

Neid on palutud ja oodatud. Loodetud ja unistatud. Ja kui nad, su kingitused, on lõpuks tulnud, nõuavad nad mähkmevahetust ja tatise nina pühkimist, lärmavad mõeldamatuis kohtades, nutavad su õlal, kui keegi neid lasteaias kiusas või kui see Päris Esimene Armastus lörri läks. Need su kingitused kahtlevad, kraaklevad, kritiseerivad, kaklevad, kamandavad, kihutavad.

Ja need su kingitused teevad oma pehme pontsukäega kalli, laulavad nii imeilusasti, et süda, see taob sul kurgus ning ei mõtlegi oma tavapärasele kohale tagasi minna, huiguvad aias kõrguva õunapuu otsas: “Emme, ma armastan sind!”, kihutavad nagu kevadised vasikad mööda aasa ning laekuvad, pihud karikakraid täis, ja tulevad õhtuti, istuvad su voodiveerele, tõmbavad jalad kurgu alla krõnksu ning ütlevad häbelikult: “Emme, räägime täna jälle natuke … armastusest!”.

Need su kingitused armastavad, vaimustavad, ühendavad. Avavad. Nii südame kui ka silmad kõigele sellele, mida sul enne polnud oskust märgata.

Kui me värske inimesega veel haiglas olime, tulid suurem õde-vend oma pisiõde vaatama. Tekinukk tõsteti üles, ja vaadati. Algul veidi kahtlevalt. Vastastikku, muuseas! Me pisike piiga pole iial jätnud vähimatki kahtlust, nagu ta ei saaks millestki aru. Saab ja kuidas veel!

“Ta on hullult armas!” sosistas suur õde jahmunult, kui nad niiviisi seal üksteist põrnitsesid. Rohkem polnudki vaja: pisike inimene tõmbas seepeale oma suu naerule. Esimest korda!

Neid esimesi kordi on jagunud sellesse aastasse küll ja rohkem. Kolmas laps, kehitab mõnigi nähtavasti õlgu, et mida uut saab siin ikka olla?

Kõik on uus. Ja samas armsalt tuttav ja oma.

Esimene kord viiekesi jõuluks kuuske toomas. Köitsime pisilase kandelinaga papale kõhule ja läksime. Läbi meetriste hangede.

Esimesed jõulud viiekesi. Rahulikud ja kodused.

Esimene …

See on olnud üks imeline esimene aasta.

Kohe tulevad Nöpsi päris esimesed OMA jõulud. Need, kus ta saab ise jõuluvana juurde tippida ja talle “Aaa-tähh!” öelda. Need, kus ta saab koos suurema õe ja venna, oma parimate sõpradega, koos laulda ja tantsida.

Tänavuse kirja jõuluvanale kirjutasime just valmis. Kuuese mehe kraakjalgsed tähed on muutunud kindlamaks, preili Kaheteistkümne käekiri isikupärasemaks. Aastane Nöps tõmbas omalt poolt kirjale alla paar punast kraapsu.

Ma ei kirjutanud ka sel korral jõuluvanale midagi.

Kuuene mees tõstis küsivalt kulmu: “Aga emme, soovima ikka peab?!”

Ma soovingi.

Et see sulaõnnetunne südames ei hanguks!

_________________________________

*Ilmunud Selveri Jõulukirjas 2010.

Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek

küpseb veel nädalakese trükikojas ja siis tema tuleb! Mu kaua tehtud kaunikene. Uus ja põnev lasteraamat.

See lugu sai alguse väga tükk aega tagasi. Kükitas mul kuklas ega teinud väljagi sellest, et ma tema kirjutamist üha edasi lükkasin. Aastajagu päevi tagasi võtsin endal natist kinni ja panin esimesed read kirja. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest esialgu Kapsahaldja looks plaanitust välja kasvab. Ma muudkui kirjutasin ja kirjutasin ja siis kirjutasin veel natuke.

Ühel emal, kellel on kolm last, on see kirjutamine selline veidu komplitseeritud tegevus. Sa oled justkui omaenda aja peremees ja tegelikult pole ka: kui ikka Nööp märgib, et temal on kõht tühi, siis sina lähed ja ei köbise ka mitte! Olgu sul käsil parasjagu nii põnev koht raamatust kui tahes!

Need vaesed lapsukesed said vahepeal tunda üsna juhmi ema – mul oli paar tegelast, kes sattusid sedavõrd kummalistesse seiklustesse ja olukordadesse, et nende sealt väljatoomine oli kunst omaette, miska ma vahepeal tegin koduseid toimetusi üsna autopiloodil, mõte rändamas hoopis Raamatuvardjate juures. Jah, need mu lapsukesed said suppi, kuhu ma soola asemel olin pannud suhkrut ja kord unustasin Nööbile pärast mähkmevahetust uue mähkme panna.

Vaevalt oleks see lugu raamatuks saanud, kui mul neid kolme (ja muidugi Isakaru!), st nelja maailma kõige armsamat hingekest poleks. Nemad on mu motivatsioon, inspiratsioon, ja kõik muud moesõnad kokku.

Et siis millest see raamat kõneleb?

Kaksikute Roosi ja Riksi  vanemad kaovad jäljetult. Nad viiakse turvakoju, kuhu neile tuleb järele Vihmamantel. Keegi, keda nad varem pole näinud ning õigupoolest ei näe ka nüüd: Vihmamantli kapuutsi alt paistab vaid kaks sügavmusta silma…

Selles raamatus on natuke hirmu, nalja, salapära ja seiklusi: Vihmamantel viib lapsed maailma, millest neil enne aimugi polnud. Maailma, kus inimeste kõrval seisavad raamatud. Maailma, kus miski pole ainult see, millena ta esiti paistab.

Mul oli seda raamatut ütlemata põnev kirjutada. Loodan väga, et see põnevus jõuab ka lugejani, st et neil, kes raamatut loevad, on seda põnev teha.

Illustratsioonid, imeilusad muuseas!, joonistas Kristi Tuhkru-Tamm. Temaga on hea koos töötada: ta kohe oskab! Superluks!

Mu kirja- ja muude vigude parandamise eest hoolitses Esta Härm. Täie veendumusega väidan, et üks Eesti paremaid toimetajaid. Teda võib usaldada, ta teeb oma töö ülikorrektselt.

Kujundas Priit Lööper. Tema esimene raamat ja ta tegi selle imeliselt!

Päris mitu kergitas imestunult kulmu ja päris, et kas ma olen täitsalolliksläinud, kui palun oma raamatut kujundama kellegi, kes varem raamatut pole kujundanud. Ma tean Priitu terve igaviku juba:)) – ta on põhjalik ja pühendunud. Ja need omadused on mu meelest ühed vägaväga väärt omadused.

Igatahes mul käed värisevad ootusärevusest – nädalake veel ja siis on tema siin!

Mu esimene enda kirjastatud raamat.

kaaned_pisike

 

Eile õhtul

tekkis mul pärast pildistamist stuudios kummaline tühi auk: Kirke oli issiga kodus, suuremad lapsed jalutasid trennist stuudio poole. Õde läks mu autoga oma lapsukest ema juurde viima, sest tal on koolinädal, ning polnud veel tagasi jõudnud.

Pildistamine sai tehtud, armas ema oma kolme tütrega oli juba läinud ning korraga oli … lihtsalt vaikus.

Need hetked, kus  saad natuke enda sisse vaadata ja mõelda, et mis on tehtud, kuidas on tehtud ja mil moel edasi, on head. Nimeta sa seda siis ülevaatuseks, eesmärkide seadmiseks või kuidas iganes tahad, ma kutsun seda lihtsalt endaga olemiseks.

Suvel oli mul üks esinemine, kus päevajuht kostis mu lause peale, et teen elus seda, mis mulle tõesti meeldib, sedapidi: “Aga see pole ju võimalik!”, ja vaatas mind nagu kuutõbist või natuke opakat

Ma naudin elamist. Iga oma päevakest.

Neis on ilusaid ja valusamaid aegu. Ma olen kukkunud ja kaotanud. Küll ja küll. Iseenda. Hingekesed, kes olnud südame ligi.

Ja teisalt – olen pilvedel hõljunud ja tundnud, kuidas õnn ei mahu enda sisse ära, sest seda … on NII palju! Kõik need armsad inimesed mu elus, kelle eest ma olen tänulik. Kõik need tööd-tegemised, mida teha saan.

Elada.

See ongi õnn.

Täna õhtul saan 34.

 

Kodanikutelevisioon:) ehk ise teemegi ära!

Ma käisin täna konverentsil. Kodanikuajakirjanduse konverentsil Väimelas. Kirke oli ka ja veel umbes 60 inimest.

Jälgin nähtavasti professionaalsest kretinismist enamikku meil ilmuvaist ajalehtedest/ajakirjadest, ja samamoodi jälgin maakonnalehti, omavalitsuste lehti ning veebiväravaid, mis kohalikke uudiseid kajastavad.

Kodanikuajakirjanduse idee meeldib mulle. Nagu ka see, et kui lisaks nunnule jutlemisele ja mõtetevahetamisele antud teema ümber midagi oma väikeste valgete kätega ära tehakse.

Nu ja me natuke oleme teinud: oma pisikese pundiga, kes Rõuge noortekeskuses koos käib, oleme teinud paar kuud Rõuge TV-d 😀

See sai alguse nii, et Kerli helistas millalgi suvel ja ütles, et kuule, kas sa ei taha natuke õpetada. Ma olin vist umbes parajasti rannas ja ütlesin unise õrna häälega, et jajaa 😀

Ja siis tuli september kätte ja Kerli helistas uuesti, et kuule, tule nüüd. Siis ma enam nii unise häälega polnud ja saigi esimene trefnung kokku lepitud.

Niisiis: Rõuge TV.

Meil on tüdrukud 4. ja 6. klassist, paar keskkooli-poissi ja tüdrukut, ja natuke vanemad persoonid ka (st nt mina, kes vääramatult lähemale rühkiva 18. novembri valguses ei taha enam välja kirjutada seda numbrit, mis vanust tähistab, a see vanus on natuke ka hea, sest mul on veidu tarkusi, mida jagada; ja nt Karel, kes on palju noorem kui mina, tema hoolitseb montaaži eest, ja  Viivika,  ja Martin, ja Jaanus, kes ka vahel kohal käib, a on mitumitu uudist teinud).

Ja meil on youtubes oma pesa (feissbuukis ka), kus siis sagedusega umbes paar korda kuus lugukene ilmub.

Teisipäeviti arutleme veidu teooria üle, vaatame üle tehtud materjali, sätime selle paika, kirjutame vahetekstid, et siis reedel saaks pildi kokku lõigata.

Ja ma pean ütlema, et tööd on küll peris omajagu, a lahe on ka.

Vaadake te ka:

Lasteaia avamine

Sänna rattakuur

Kuidas me logistikapähkleid katki krõksutame

Üks on selge, et kui peres on viis hinge, kelle jaoks sõna “äge” tähendab erinevaid asju, ning see viie hingekesega pere on maakad, siis peab logistika paigas olema.

Esmaspäev näituseks. Nagu eile. Algus kell 6. Isakaru keedab riisihelbeputru ja kohvi. Mina magan kella 6.30ni. No nii magus on see hommikune uni. Kaheteistkümnene preili on teinud ka edusamme. Kui varasematel aastatel on ta ärganud hiljemalt kell 6.10 (et mitte hilineda!), siis tänavu laekub ta ülakorruselt oma toast 6.35. Mis ON progress. Väga suur progress. Mille üle on hea meel – piisavalt und ON oluline. Kuuese mehe uni lahkub kell 6.30, sest multikad ei oota.

7.10 läevad isakaru ja preili Kaksteist minema, sest viimantinimetatu valmistub õpioskuste olümpiaadiks, ja kuna tal pärast tunde aega pole (võrkpallitrenn ja muusikakool), siis tuleb enne tunde harjutada.

7.50 viin  Kuuese mehe lasteaeda. Ja siis  kirjutan seni (ja päev on mu jaoks juba praegu täiesti korda läinud, sest saan ligi kaks tundi kirjutada!), kuni Nööbike ärkab. Enamasti teeb ta seda kella poolekümne paiku.

10.30 stardime beebikooli. Et Võrus on nüüd valgusfoor!, õnnestub meil peaaegu hiljaks jääda.

Pärast beebikooli katsetame Johaniga pildistamist Võrus mu vastselt rajatud stuudios. Värskelt jalad alla saanud mees ei taha poseerimisest kuuldagi, vaid sööstab üha minema. Lõbus on ja palav ka. Välkude hingeelu tuleb veel tundma õppida, muuga saan hakkama.

Kell 13 stardime tagasi koju. Sööme ja Nööbike jääb magama. Kirjutan veidi ja tõmban pildid arvutisse.

16.15 stardime uuesti. Võtame lasteaiast Kuuese mehe ja viime ta Võrru judotrenni. Talle jätkuvalt meeldib seal. Mulle meeldib see, et talle meeldib.

Kell 17 käime stuudios, kus isakaru kruvib paar kandurit seina, mis taustasid üleval hoiavad. Viltu läeb, miska tuleb millalgi uuesti kruvida.

Kell 18 algab koolis lastevanematele loeng ja seejärel klassikoosolek. Isakaru korjab lapsed linna pealt kokku (preili Kaksteist tuleb muusikakoolist, Kuuene mees trennist) ja läeb koju ja ma läen ning kuulan, miks lapsed hooti õppida ei taha. Proua psühholoogi jutt jääb paraku liiga pinnapealseks, miska natuke hakkab ajast kahju.

Klassikoosolekul selgub, et kätte on jõudnud puberteetlik torm, illikukud pole enam nii illikukud, vaid käituvad hooti nagu noored kuked. Lepitakse kokku muusikalivaatamine ja ühtkomateist räägitakse veel.

20.30  stardin koju. Preili Kaksteist on praadinud pelmeene, a võtnud seks puhuks liig väikse panni. Isakaru soovitusel toimus järelküpsemine ahjus, tulemuseks on plaaditäis pelmeene, mida võib mõrvarelvana kasutada – nõnda kõvad on need!

Võileib päästab pere näljast, koerad saavad pelmeenid endale, ja kell 22 magab kõikseepere väga magusalt.

Ja iga uus päev toob uued teod ja käimised.

Logistika, mu arm, ma ütlen küll:P

Kõige mugavam vabandus…

…igasugu asjade mittetegemiseks on see, et teeks küll, aga aega pole.
Ja kõik noogutavad rõemsalt kaasa: “Tean! Tean! Mul ka pole üldse aega! Oh, küll ma alles toimetaks, möllaks aias, loeks jne, kui vaid aega oleks!”
Aeg on igasugu kohtumiste kuum teema.
Väga kuum.

Millalgi eelmisel aastal uurisin ajaplaneerimist. Igasugu väärt koolitused on seks tarbeks välja töötatud, õpikud valmis kirjutatud. Ole ainult uudishimulik ja õpi!
Selgus, et ajaplaneerimine on tore küll, aga see elustiilina sobib natuke rangema režiimiga harjunud persoonile. Mu meelest tapab see spontaansuse ja loomingulisuse, kui mu päevaksed on minutilise täpsusega paika rihitud. Nii mitteminulik on teada, mida mu lähipäevad täpselt, minuti pealt endas sisaldavad. Sest enamasti ma ei tea. Laias laastus küll, a väikesed üllatused, kas või pooletunnine mitteplaneeritud lugemispaus või rattaretk või kepikõnniring või kasvuhoone rohimine, on kuidagi armsad.
Muidugi, ega täitsa ilma planeerimata saa. Nii ma veidi siiski planeerin, sest plaanimajandus on ju ühtpidi ka hea, kui on miski töö vaja tähtajaks ära teha.
Ühes plaanimajandusega tulevad mängu eesmärgid. Nende seadmine on põnev ja ka edasiviiv, sest kui eesmärke (unistusi, visioone, meeletusi – kes kuidas nimetab) pole, on kah kuidagi kurb. Justkui oleks käega löönud ja oma elus pealtvaataja.

Ma olen suur unistaja. See ei tähenda, et pooled päevad veedaksin unistustevines, pea pilvedes ja maine eluke vuhisemas mööda. See unistamine käib niiviisi, sipsti! möödaminnes. Et veeretad mõnd mõtet, kas või töist, ja see viib sind järgmise ja ülejärgmise mõttekese juurde. Mu unistused on pöörased ja veidi vähem pöörased. Suured ja vähemad. Ilusad. Kes see ikka koledast unistab, eksole.
Ses mõttes ma täitsa usun neid eneseabiraamatuid, kus hõisatakse, et unistama peab, sest kui juba unistad (millelegi mõtled), siis on ainult aja küsimus, millal unistus reaalsuseks saab.

Hea uudis on see: ööpäevas on 24 tundi! Ja on täitsa mu enda teha, MIDA ma selle ajakesega peale hakkan. Sel hilistalvel võtsin endal natist kinni ja riidlesin veidu ja siis otsustasin, et ei hala, et kõige mõnusa tegemiseks on aega imevähe. Sest tegelikult jagub aega kõige selle jaoks, mida ma teha tahan. St kui järele mõelda, siis on ju nii, et kui miski tegemine ikka hirmsamalt kripeldab, kohe niiväga, et võtab käe värisema, siis olgu märkmik pealegi kohtumistest pungil või kohustustest tiine, selle ajakese ikkagi leiad! Kas või uneajast. Nii ma vudin hommikuti teinekord kell neli üles, et kirjutada. Või panen telefoni helisema keskööks, et minna õue tähesadu vaatama. Või organiseerin kellegi Kirksi vaatama, et minna rullitama.
Kui miski tegemise takistuseks on see, et aega pole, siis ju ma niiväga tegelikult ei taha seda teha.
Sest teine avastus, mis otsapidi vist küll pärineb ehk juba ülemöödunud aastast, on see, et elame ainult korra. Ja juhtumisi elame me just praegu, just täna. On ütlemata mugav muidugi lükata millegi toreda tegemine aega, mil passi on suurte tähtedega tähendatud: Väga Vana Persoon, sest praegu pole lihtsalt aega. A see tähendab ka seda, et sel moel võtad elust ära selle mahla, mis turgutab.

Ja tegelikult on ju kõik valikute küsimus. “Mis mõttega sa katsetad pildistamist? Projektikirjutamist? Milleks sul oma firma või koolitustel käimine? Sul on ju kõik juba paigas niigi!”, “Hissand, sul on kolm last ja sa rulluisutad?” või et “Sa oled juba 33 ja ei virise, äga ega halise?”
Püha püss, ma ütlen selliste küsimiste peale ikka.
Pärast roppraskeid aegu, kui saad aru elu väärtusest ja elamise imelisusest, tundub kuidagi kohatu raisata oma elamise aega lihtsalt olesklemisele, päeva õhtusse veeretamisele. Halamisele. Või virisemisele. Muidugi ma laisklen vahel (ülisuure mõnuga, kusjuures!), vihastan vahel ja halan ja virisen kah (eelkõige oma suurepärase mina pärast, kes on ennast jälle kuskil tundmatus kohas vette visanud ja siis vaatab pealt, et kuidas see väljarabelemine käib). Aga elada üha jalg jala ette tuttaval rajal astudes, ilma katsetamata ja unistamata… No maitea. Maailmas on niivõrd palju imetabast, et lihtsalt lust on elada nii, et ei keela endale seda kõike. Ausalt.

Nii ma olen vaadanud üle oma toimetamised. Selle pilguga, et teen seda, mida ma tõesti tahan teha.

Tõele au andes on meil majaesine peenar täitsa rohimata, sest, köhh!köhh!, aega pole olnud 😀

Suvi 2010. II ehk üks suvine päevake

Täiesti häbitul kombel ärkasin hommikul veidi enne kella kuut, et saaks veidu tööd teha. Mis siis, et olin endale pühalikult lubanud, et eimingittööd, vaid puhkus ja puhkus ja veel kord puhkus on selle suve märksõna. Aga vahel on ka töö nigut puhkus ja vaat nii see tänane algas.
Kella üheksa paiku läks me kaheteistkümnene preili jalgpallilaagrisse ja teised, kes veel siis magasid (ehk Kirks ja Emil) keerasid mõnuga teist külge. Ja mina veel kirjutasin.
Kell kümme oli kirjutamispidu seks korraks läbi, sest Kirks teatas, et tema pudruring alaku nüüd ja mitte minutitki hiljem! Kui laps putru tahab, siis tema peab seda saama. Muidugi, peab tunnistama, et mu interpretatsioon tema lõbusale lalinale (šahh-tuu-šahh-emm-emm-emme või umbes nii see kõlas) oli omajagu meelevaldne ja nii rändas täna pudrupotti minu valikul aprikoos ühes kaerahelvestega.
Kõlbas toredasti.
Kell üksteist Emil ikka veel magas ja Kirks juba jälle magas. Kuna mul seda ohtugi pole, et miskit teha poleks, siis võtsin arvutajast lahti need tuhat pilti, mis töötlemist ootavad. Selle suve märksõna (no kui see puhkus välja arvata) on olnud enda harimine fotovallas. Väääga mõnus. Ja et ma olen käinud mõnda peret pildistamas ja paari titakest ja mõned aktifotod ja veidu pidusid, siis on vaja veidi töödelda jah.
Keskpäeval tegi me kuuene mees oma silmaluugid lõpuks lahti ja elekter otsustas seepeale kaduda.
Mitu tundi ja kamaluga rattakilomeetreid hiljem tunnistas kuuene mees, et vägalahe, et elektrit täna polnud – pakkisime Kirksi, kes ka keskpäeva paiku uuesti ärkas, rattakärru ja sõitsime katsetama, et kas me mingil päeval jaksame kodust Võrru sõita. Et esialgu teeme väiksema tiiru ja siis veidi suurema ja siis mingil päeval läeme ehk sellele pärispikale.
Kuuene mees, muuseas, õppis suure(ma) rattaga sõitmise ära. Suurem ratas tähendab seda, et ta maandumised on veel törts ebakindlad. Aga tubli on ta sellegipoolest.
Väga kaugele me täna ei jõudnud, sest järv jäi ette. Kirks ja Emil käisid ujumas, ja mul jäid ujumisriided koju. Niitore, niitore.
Tagasi kodus, elektrit ikka polnud.
Süüa oli ka ainult juustu ja saia ja mett. Nagu vanasti, kui veel poode polnud, arvas Emil, ja huilgas õnnelikult, kui külmkapist mõned kohukesed leidis.
Kell kolm jäi Kirks uuesti magama ja ma võtsin Merit Raju “Hingele pai” kätte. Nunnu raamat on. Emil harjutas samal ajal noaga tugitoolile mustri tegemist – kui veidi õrnemalt kui täis jõuga suruda, siis tuleb toolikattele kena muster. Kui täisjõuga suruda, siis auk.
Siis me koristasime Emiliga veidi. Tema korjas oma mänguasjad kokku, ma korjasin omad ja mõned asjad jätsime ikka vedelema ka. Liiga korras kodus pole üldse mõnus olla.
Kella poolekuue paiku jõudis ülejäänud vahmiil koju. Marketi soojaletis oli täna vägatore uus roog, kartulivorstivorm. Ühele perele, kes poole päeva jooksul pole elektrit isegi kaugelt mitte näinud (seega ise süüa teha ei saanud), maitses see vormiroog väga hästi.
Et elektrit polnud ka pärast söömist ja rikketelefonist öeldi sõbralikult, et kui veab, talutatakse eksinud energia tagasi koju täna ja kui ei, siis homme, läksime Ööbikuorgu jalutama ja viikingite elamist vaatama. Terve päeva jalkalaagris kablutanud kaheteistkümnene preili ületas end ja tuli kaasa. Ja teatas pärast, et õhtune jalutuskäik, see on tervise ja ilu pant. Püha müristus, kustkohast neile need jubetoredad stampteadmised külge küll jäävad?

Viikingite maja veel valmis polnud. Aga töö käis. Sama hoolega, nagu meie neid vaatsime, vaatsid need majaehitajad meid vastu kah. Asi olgu mudugi tasakaalus.
Kirks oli kandelinas ja fännis kogu ettevõtmist hirmus agaralt. Sanna ja Uba fännisid loomulikult ka.
Ja tänase päeva suursündmus oli see, et me dogiloom Sanna, kes on terve oma eluaja (ehk siis viis aastat ja natuke peale) pidanud veekogu, mis on porilombist suurem, suureks ohuallikaks, millest tuleb kaarega mööda minna, söandas pista käpa vette! Ja mitte ainult! Me dogiloom jooksis mööda oja nii, et suisa kõhualune oli märg! See on progress, ma ütlen!
Tagasi kodus, läks Emil ühes Ubaga toonekurge jahtima. See viimane ei saanud tükk aega aru, mida need kaks kelmi seal mööda heinamaad rabistavad: ülipüüdlikult hiiliv setter ja siis poisijupats tema taga. Loomulikult tegi kurg kohevarsti vehkat.
A see-eest tuli elekter tagasi.
Ja Kirks jäi magama. Ja ülejäänud pere oli kah mõnevõrra oimetu, sest isakaru oli eelmisel päeval rulluisutanud läbi Tartu rullimaratoni ja ülejäänud olid talle raja ääres lehvitamas.
Igatahes nüüd on kell saamas kümme ja tundub, et kõiksemees kukub kolinal voodisse.
Head ööd.

Aiapidaja

Selle aiapidamisega on nii, et annad sõrme, võtab käe. Mul igatahes küll. Pole üldse kaugel need ajad, kus paljas mõte peenardest ja sellega kaasnevast ajas pehmelt öeldes öökima. Sest nagu enamik lapsi, möllasin suviti TPL-is (töö- ja puhkelaagris – esimest oli ohtralt, teist lapse jaoks vähevõitu), rohisin peete, pühkisin Kuressaare (tol ajal oli Kingissepa) tänavaid jne. Igatahes, olin üsna kindel, et rohenäppu minust ei saa iial.
Aga vaat, iial ära ütle iial.
Kohe laekub me õuele 30 tonni mulda. Mille herr isakaru saab kasvuhoonesse vedada. Jehuu, pean hõiskama, et mu pingutused on kandnud vilja (verbaalsed pingutused, et isakaru läeks ja hangiks ehituspoest kasvuhoone, keeraks paika umbes triljon kruvi ja nikerdaks kasvuhoone valmis) – meil on nüid väganunnu soe taimekasvumaja. 18 ruutmeetrit. Kui ma õigesti mäletan.
Ja siis, kui muld veetud, saan eile Sänna laadalt soetatud üheksa tomatitaime maha istutada ja kolm kurki kah. Ühegi sordi nimi mul meelde ei jäänud (peale Apelsini, mis pidi olema toredalt kollane magusapoolne tomat). 12 lillkapsast ostsin ka. Mõnikümmend astert ja petuuniat ja lobeeliat ja erinevaid salateid. Lilled istutasin eile õhtul amplitesse ära, panin katteloori pärast peale, no igaks petteks, et tuul liiga neile ei teeks.

Peenramaast on suurem osa kaevatud. Ja see kaevamine on üks mõnus töö! Kärutan Kirksi magama, tema tõmbab seni tamme varjus und, kuniks ma aias möllan.
Maasikad on kah rohitud. Vaarikatega peab miskit ette võtma, nende manu on tekkinud tigudekolooniad. Peaks teod vist ära korjama ja kuskile kaugemale transportima. Kuigi ma ei tea, kas nad üldse kujutavad miskit ohtu vaarikatele.

Õunapuud said ka juba jupp aega tagasi lõigatud. Googeldasin netis, leidsin sealt suisa videoõpetuse. Muidugi jõudsin umbes sada korda puielõikuse ajal kurjustada: proovi sa saagida jämedat oksa käsisaega kuskil maa ja taeva vahel kõõludes! Aga hakkama sain! Nüüd ajavad puud juba lehti ja näevad peris kabedad välja.

Jah, peab vist tekitama uue rubriigi blogisse: rohenäpujutud 😀

Tähendan ka üles, et supelushooaeg on avatud: me kuuene mees möllas eile tiigis. Ülimõnus olevat olnud.

Tempotempotempo

Ma ei saa aru, mis nipiga veereb aeg nii ruttu, et jõuad hommikul vaevalt ärgata, kui juba on õhtu käes? Täna on esimene uimlemise päev üle pika aja, peaasjalikult ilma tõttu, mis on nii imetabaselt hall, et on isegi ilus.

Kirkega koju jäädes võtsin plaani, et tänavu teen tuule alla umbrohule, mis kasvab lustlikult seal, kus haljastusplaani järgi peaks laiutama lillepeenrad. Olen vaikselt nokitsenud, mis tähendab, et murdosa neist peenardest, mis peaksid kunaski me õuel laiuma, on umbrohust priid. Lisaks sellele, et kondid on püsivalt kanged, tuleb märkida, et õuetöö on üllatavalt mõnus.

See aga ei sobi mu teiste plaanidega eriti. Õuetöö, see on üks ajamahukas töö. Nokitsed tunni, törts teisestki ja siis on lapsukesel uni läinud ja vaat siis tuleb olla täiesti tema päralt.
Nii et millisest ajast siis kirjutada?
Ilma ei saa. Proovisin. Pärast mitut magamata ööd, kus lohed ja haldjad ja muud tegelased tekitasid mu peas paraja portsu segadust, andsin alla. Tuleb ärgata nii vara, et saaks iga päev mõned tunnid rahus kirjutada.
Ilmselt oli seda otsust vaja, sest pärast seda on uni olnud erakordselt hea 😀

Täitsa kentsakad on need päevad, kus tuleb kuskile minna. Kirke on viimase ajaga saanud arvestatava esinemiskogemuse. Seletas mõnekümnele koolilapsele, mida tema Lempsu-lugudest arvab, siis käis teisi koolilapsi laululahingu žüriis hindamas, kohtus suuremate lugejatega ja nii edasi. Tants ja trall vähemalt ühel päeval nädalas. Mis on tuulutuse mõttes ütlemata mõnus. Kiiruse mõttes niiväga pole, sest neil päevil, kui tuleb kuskil väljas käia, kihutab aeg veel ekstratempoga.

Huvitav, kas oraval rattas on sama tunne?

Ja kentsakas, miks laste aeg kulgeb aeglasemalt kui suurte oma?