Eile õhtul

tekkis mul pärast pildistamist stuudios kummaline tühi auk: Kirke oli issiga kodus, suuremad lapsed jalutasid trennist stuudio poole. Õde läks mu autoga oma lapsukest ema juurde viima, sest tal on koolinädal, ning polnud veel tagasi jõudnud.

Pildistamine sai tehtud, armas ema oma kolme tütrega oli juba läinud ning korraga oli … lihtsalt vaikus.

Need hetked, kus  saad natuke enda sisse vaadata ja mõelda, et mis on tehtud, kuidas on tehtud ja mil moel edasi, on head. Nimeta sa seda siis ülevaatuseks, eesmärkide seadmiseks või kuidas iganes tahad, ma kutsun seda lihtsalt endaga olemiseks.

Suvel oli mul üks esinemine, kus päevajuht kostis mu lause peale, et teen elus seda, mis mulle tõesti meeldib, sedapidi: “Aga see pole ju võimalik!”, ja vaatas mind nagu kuutõbist või natuke opakat

Ma naudin elamist. Iga oma päevakest.

Neis on ilusaid ja valusamaid aegu. Ma olen kukkunud ja kaotanud. Küll ja küll. Iseenda. Hingekesed, kes olnud südame ligi.

Ja teisalt – olen pilvedel hõljunud ja tundnud, kuidas õnn ei mahu enda sisse ära, sest seda … on NII palju! Kõik need armsad inimesed mu elus, kelle eest ma olen tänulik. Kõik need tööd-tegemised, mida teha saan.

Elada.

See ongi õnn.

Täna õhtul saan 34.