Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek

küpseb veel nädalakese trükikojas ja siis tema tuleb! Mu kaua tehtud kaunikene. Uus ja põnev lasteraamat.

See lugu sai alguse väga tükk aega tagasi. Kükitas mul kuklas ega teinud väljagi sellest, et ma tema kirjutamist üha edasi lükkasin. Aastajagu päevi tagasi võtsin endal natist kinni ja panin esimesed read kirja. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest esialgu Kapsahaldja looks plaanitust välja kasvab. Ma muudkui kirjutasin ja kirjutasin ja siis kirjutasin veel natuke.

Ühel emal, kellel on kolm last, on see kirjutamine selline veidu komplitseeritud tegevus. Sa oled justkui omaenda aja peremees ja tegelikult pole ka: kui ikka Nööp märgib, et temal on kõht tühi, siis sina lähed ja ei köbise ka mitte! Olgu sul käsil parasjagu nii põnev koht raamatust kui tahes!

Need vaesed lapsukesed said vahepeal tunda üsna juhmi ema – mul oli paar tegelast, kes sattusid sedavõrd kummalistesse seiklustesse ja olukordadesse, et nende sealt väljatoomine oli kunst omaette, miska ma vahepeal tegin koduseid toimetusi üsna autopiloodil, mõte rändamas hoopis Raamatuvardjate juures. Jah, need mu lapsukesed said suppi, kuhu ma soola asemel olin pannud suhkrut ja kord unustasin Nööbile pärast mähkmevahetust uue mähkme panna.

Vaevalt oleks see lugu raamatuks saanud, kui mul neid kolme (ja muidugi Isakaru!), st nelja maailma kõige armsamat hingekest poleks. Nemad on mu motivatsioon, inspiratsioon, ja kõik muud moesõnad kokku.

Et siis millest see raamat kõneleb?

Kaksikute Roosi ja Riksi  vanemad kaovad jäljetult. Nad viiakse turvakoju, kuhu neile tuleb järele Vihmamantel. Keegi, keda nad varem pole näinud ning õigupoolest ei näe ka nüüd: Vihmamantli kapuutsi alt paistab vaid kaks sügavmusta silma…

Selles raamatus on natuke hirmu, nalja, salapära ja seiklusi: Vihmamantel viib lapsed maailma, millest neil enne aimugi polnud. Maailma, kus inimeste kõrval seisavad raamatud. Maailma, kus miski pole ainult see, millena ta esiti paistab.

Mul oli seda raamatut ütlemata põnev kirjutada. Loodan väga, et see põnevus jõuab ka lugejani, st et neil, kes raamatut loevad, on seda põnev teha.

Illustratsioonid, imeilusad muuseas!, joonistas Kristi Tuhkru-Tamm. Temaga on hea koos töötada: ta kohe oskab! Superluks!

Mu kirja- ja muude vigude parandamise eest hoolitses Esta Härm. Täie veendumusega väidan, et üks Eesti paremaid toimetajaid. Teda võib usaldada, ta teeb oma töö ülikorrektselt.

Kujundas Priit Lööper. Tema esimene raamat ja ta tegi selle imeliselt!

Päris mitu kergitas imestunult kulmu ja päris, et kas ma olen täitsalolliksläinud, kui palun oma raamatut kujundama kellegi, kes varem raamatut pole kujundanud. Ma tean Priitu terve igaviku juba:)) – ta on põhjalik ja pühendunud. Ja need omadused on mu meelest ühed vägaväga väärt omadused.

Igatahes mul käed värisevad ootusärevusest – nädalake veel ja siis on tema siin!

Mu esimene enda kirjastatud raamat.

kaaned_pisike