Kõige mugavam vabandus…

…igasugu asjade mittetegemiseks on see, et teeks küll, aga aega pole.
Ja kõik noogutavad rõemsalt kaasa: “Tean! Tean! Mul ka pole üldse aega! Oh, küll ma alles toimetaks, möllaks aias, loeks jne, kui vaid aega oleks!”
Aeg on igasugu kohtumiste kuum teema.
Väga kuum.

Millalgi eelmisel aastal uurisin ajaplaneerimist. Igasugu väärt koolitused on seks tarbeks välja töötatud, õpikud valmis kirjutatud. Ole ainult uudishimulik ja õpi!
Selgus, et ajaplaneerimine on tore küll, aga see elustiilina sobib natuke rangema režiimiga harjunud persoonile. Mu meelest tapab see spontaansuse ja loomingulisuse, kui mu päevaksed on minutilise täpsusega paika rihitud. Nii mitteminulik on teada, mida mu lähipäevad täpselt, minuti pealt endas sisaldavad. Sest enamasti ma ei tea. Laias laastus küll, a väikesed üllatused, kas või pooletunnine mitteplaneeritud lugemispaus või rattaretk või kepikõnniring või kasvuhoone rohimine, on kuidagi armsad.
Muidugi, ega täitsa ilma planeerimata saa. Nii ma veidi siiski planeerin, sest plaanimajandus on ju ühtpidi ka hea, kui on miski töö vaja tähtajaks ära teha.
Ühes plaanimajandusega tulevad mängu eesmärgid. Nende seadmine on põnev ja ka edasiviiv, sest kui eesmärke (unistusi, visioone, meeletusi – kes kuidas nimetab) pole, on kah kuidagi kurb. Justkui oleks käega löönud ja oma elus pealtvaataja.

Ma olen suur unistaja. See ei tähenda, et pooled päevad veedaksin unistustevines, pea pilvedes ja maine eluke vuhisemas mööda. See unistamine käib niiviisi, sipsti! möödaminnes. Et veeretad mõnd mõtet, kas või töist, ja see viib sind järgmise ja ülejärgmise mõttekese juurde. Mu unistused on pöörased ja veidi vähem pöörased. Suured ja vähemad. Ilusad. Kes see ikka koledast unistab, eksole.
Ses mõttes ma täitsa usun neid eneseabiraamatuid, kus hõisatakse, et unistama peab, sest kui juba unistad (millelegi mõtled), siis on ainult aja küsimus, millal unistus reaalsuseks saab.

Hea uudis on see: ööpäevas on 24 tundi! Ja on täitsa mu enda teha, MIDA ma selle ajakesega peale hakkan. Sel hilistalvel võtsin endal natist kinni ja riidlesin veidu ja siis otsustasin, et ei hala, et kõige mõnusa tegemiseks on aega imevähe. Sest tegelikult jagub aega kõige selle jaoks, mida ma teha tahan. St kui järele mõelda, siis on ju nii, et kui miski tegemine ikka hirmsamalt kripeldab, kohe niiväga, et võtab käe värisema, siis olgu märkmik pealegi kohtumistest pungil või kohustustest tiine, selle ajakese ikkagi leiad! Kas või uneajast. Nii ma vudin hommikuti teinekord kell neli üles, et kirjutada. Või panen telefoni helisema keskööks, et minna õue tähesadu vaatama. Või organiseerin kellegi Kirksi vaatama, et minna rullitama.
Kui miski tegemise takistuseks on see, et aega pole, siis ju ma niiväga tegelikult ei taha seda teha.
Sest teine avastus, mis otsapidi vist küll pärineb ehk juba ülemöödunud aastast, on see, et elame ainult korra. Ja juhtumisi elame me just praegu, just täna. On ütlemata mugav muidugi lükata millegi toreda tegemine aega, mil passi on suurte tähtedega tähendatud: Väga Vana Persoon, sest praegu pole lihtsalt aega. A see tähendab ka seda, et sel moel võtad elust ära selle mahla, mis turgutab.

Ja tegelikult on ju kõik valikute küsimus. “Mis mõttega sa katsetad pildistamist? Projektikirjutamist? Milleks sul oma firma või koolitustel käimine? Sul on ju kõik juba paigas niigi!”, “Hissand, sul on kolm last ja sa rulluisutad?” või et “Sa oled juba 33 ja ei virise, äga ega halise?”
Püha püss, ma ütlen selliste küsimiste peale ikka.
Pärast roppraskeid aegu, kui saad aru elu väärtusest ja elamise imelisusest, tundub kuidagi kohatu raisata oma elamise aega lihtsalt olesklemisele, päeva õhtusse veeretamisele. Halamisele. Või virisemisele. Muidugi ma laisklen vahel (ülisuure mõnuga, kusjuures!), vihastan vahel ja halan ja virisen kah (eelkõige oma suurepärase mina pärast, kes on ennast jälle kuskil tundmatus kohas vette visanud ja siis vaatab pealt, et kuidas see väljarabelemine käib). Aga elada üha jalg jala ette tuttaval rajal astudes, ilma katsetamata ja unistamata… No maitea. Maailmas on niivõrd palju imetabast, et lihtsalt lust on elada nii, et ei keela endale seda kõike. Ausalt.

Nii ma olen vaadanud üle oma toimetamised. Selle pilguga, et teen seda, mida ma tõesti tahan teha.

Tõele au andes on meil majaesine peenar täitsa rohimata, sest, köhh!köhh!, aega pole olnud 😀

Saa kõigepealt üks laps!

Tulime massaažist. Olin jõudnud Kirksi autosse parkida ja autoukse kinni lükata ja veidu lobiseda auto kõrval ühe hää tuttavaga. Ju see oli päike, mis hääle ülemeelikult valjuks paisutas, igatahes kostis me lõõp teemal, et piab vist ikkagist laskma kortsud kukla taha tõmmata, et kabedam välja näha, kõrva kahele noorele mamslile, kes kärudega meist parajasti mööda purjetasid.
Ja siis juhtus see, et üks neist võhivõõrastest pidas oma käru kinni, mõõtis meid pilguga ülevalt alla ja sis alt üles ja sis teatas pühalikkusest väriseval häälel: “Saa kõigepealt üks laps, siis näed, mis elus tõeliselt tähtis on! Kortsud, need on pisiasi!”

Hõkk.

Nagu ikka, laekus mu kõnevõime tsutike liiga hilja. Õigupoolest olen siiani törts sõnatu 😀

Ajad läevad, kombed jäävad

ehk ku aastasadu tagasi läks rahvale pääle, kui sai tsirkust ja leiba, pole ka AD 2010 miski muutunud: nosimist otsi ise, tsirkust pakub Katrin Siska, kes võtab kätte ja teeb ära – tiatritrupi keskerakondlastest.
Palju õnne meile kõigile!

Veike vanur

Siis on asjalood juba sandisti, kui minukene vabatahtlikult märgib oma üheksajapool aastat nooremale vennale, et too piab oma ajaleheartikli juurde panema sõnaseletused, mida tähendab big-air ja stash. Muidu vanemad lehelugejad ei saa aru, millest jutt.
Üüh, ja hetk hiljem jõudis valusalt, nigut helde kõrvakiilu saatel kohale, et ma mõtlin nonde vanemate lehelugejate all ka ennast.

Niiet varsti ilmuvad seia blogisse rubriigid: on ajaratas ringi käind, heietusi eelmisest aastatuhandest jne.

Tegelikult on viimased päevad olnud siuksed irmus põnevad. Tegin eile, rahulisel laupäevahommikul silmad lahti ja plaks! Romaaniidee oli kohal. Nii selge ja ere, et ma lihtsalt pean selle raamatuks kirjutama. Seda enam, et olen ammu mõelnud, et ripsutaks veidi tiiba täiskasvanutele mõeldud tekstiga ka.
Ja nüüd aju töötab täistuuridel. See on, kui vaim on puhanud ja saanud vahepeal tegelda sootuks teiste asjadega. Põnev, ma ütlen, see aasta tuleb põnev!

Ja Kirke, tema on jätkuvalt üks kuldne laps. See oli ehk neljapäeva öösel vastu reedet, kui tundsin, et miski on teisiti. Et magan ja magan ja kuidagi palju saab magatud. Ja näädsa, kui siis Kirke ükskord lõpeks ägisema hakkas, et mamsel, süüa tahaks, vaatsin kella ja vaatsin teist korda ka veel.
Ja Kirke, tema naeratas imemagusalt oma kingituse pääle, sõi kõhu täis ja põõnas edasi. Tema tegi nimelt esimest korda ligi kuuetunnise une.

Oktoobri viimane.

Oma tänast vaikset kepikõnniringi tehes avastasin, et olen häbiväärselt vähe tähendanud üles mõtteid raseda vaevalisest elust. A et kust ma tean, et häbiväärselt vähe või et mida üldse tuleks üles tähendada? Novot, sattusin mõni aeg tagasi kohta, kus Eesti rasedad koos käivad.
Perefoorumisse.
Püha püss.
Tean, et viga on minus, et usalduslikud küsimused (nt kas su lahklihahaav on juba paranenud või et kas seks enne sünnitust on veel nauditav või et kas nibud ikka on rängaks katsumuseks ehk imetamiseks valmis, sest need on praegu sellised, nagu need on) sunnivad örnalt oigama.
Ühest küljest on hirmus hea, et on koht, kus saab oma küsimustele vastused või arutleda samas olukorras olijatega igavikulistel teemadel. Ku me esikbriljant 11 aastat tagasi sündis, polnud meil veel interneti varjugi ja et kõik need loengud, kus enne sünnitust käisime, ei andnud ammendavat vastust, mis ikka täpselt toimub, rabas kut rusikaga näkku teadmine, et sünnitamisjärgne aeg pole ainult lust ja lillepidu.
Teisalt – paisata küberruumi nõnda intiimset infot, nagu lahkliha olukord või rinnanibude ebaterve välimus? Ja kõik need hindavad röögatused, et lasteta naised pole väärt küünemustagi või et kel ikka Emmaljungat pole, on kirikurotid?
Loed ja imestad ja siis loed veel, sest pole päris kindel, et su silmad sind ei peta.
Igatahes teatati mulle, et olen igasugu ootajate nimekirjast olematu aktiivsuse tõttu eemaldet. No mis teha, pika toimega nagu olen, võtab imestusest ülesaamine ning kogumine lihtsalt aega.

See ei tähenda, et kirjeldust raseda toredast elust nüüd ei tuleks. Tuleb küll. Sest Mugul on erakordselt tubli tegelane juba praegu. Spordialasid, mida ta harrastab, on mitu: põiebatuudihüpped, maksahaagiharjutused, põrnaparemsirged. Musikaalne on ta ka. Ribiorelimäng tuleb väga hästi välja.
Vahel tahaks talle käe õlale panna ja öelda, et musike, võta vähe rahulikumalt. Aga kuna ta on niivõrd kiire pööruga tibin, ei saa iial olla päris kindel, kus ta õlg parasjagu on.

Tänase päeva tsitaadid aga pärinevad särasilmselt tippanalüütikult Rutalt, kes Postimehe nädalalõpulisas Arter annab teada järgmised kenjaalsed mõtted:
“Maal saadaksegi lapsi selleks, et oleks odavat tööjõudu: et keegi kartuli üles võtaks ja siis selle kartuli ära tarbiks. /…./

Osale miskipärast meeldib maal, aga mul oli kaasasündinud vajadus teha midagi muud ja suuremat. /…/

Mõtteviis on maal selline, et kes on maale elama jäänud, nende ambitsioonid ei ole elus suured, nad lepivad vähesega.”

Jah.
Ei muud, kui et kevadel tuleb kartul maha panna.