Kodanikutelevisioon:) ehk ise teemegi ära!

Ma käisin täna konverentsil. Kodanikuajakirjanduse konverentsil Väimelas. Kirke oli ka ja veel umbes 60 inimest.

Jälgin nähtavasti professionaalsest kretinismist enamikku meil ilmuvaist ajalehtedest/ajakirjadest, ja samamoodi jälgin maakonnalehti, omavalitsuste lehti ning veebiväravaid, mis kohalikke uudiseid kajastavad.

Kodanikuajakirjanduse idee meeldib mulle. Nagu ka see, et kui lisaks nunnule jutlemisele ja mõtetevahetamisele antud teema ümber midagi oma väikeste valgete kätega ära tehakse.

Nu ja me natuke oleme teinud: oma pisikese pundiga, kes Rõuge noortekeskuses koos käib, oleme teinud paar kuud Rõuge TV-d 😀

See sai alguse nii, et Kerli helistas millalgi suvel ja ütles, et kuule, kas sa ei taha natuke õpetada. Ma olin vist umbes parajasti rannas ja ütlesin unise õrna häälega, et jajaa 😀

Ja siis tuli september kätte ja Kerli helistas uuesti, et kuule, tule nüüd. Siis ma enam nii unise häälega polnud ja saigi esimene trefnung kokku lepitud.

Niisiis: Rõuge TV.

Meil on tüdrukud 4. ja 6. klassist, paar keskkooli-poissi ja tüdrukut, ja natuke vanemad persoonid ka (st nt mina, kes vääramatult lähemale rühkiva 18. novembri valguses ei taha enam välja kirjutada seda numbrit, mis vanust tähistab, a see vanus on natuke ka hea, sest mul on veidu tarkusi, mida jagada; ja nt Karel, kes on palju noorem kui mina, tema hoolitseb montaaži eest, ja  Viivika,  ja Martin, ja Jaanus, kes ka vahel kohal käib, a on mitumitu uudist teinud).

Ja meil on youtubes oma pesa (feissbuukis ka), kus siis sagedusega umbes paar korda kuus lugukene ilmub.

Teisipäeviti arutleme veidu teooria üle, vaatame üle tehtud materjali, sätime selle paika, kirjutame vahetekstid, et siis reedel saaks pildi kokku lõigata.

Ja ma pean ütlema, et tööd on küll peris omajagu, a lahe on ka.

Vaadake te ka:

Lasteaia avamine

Sänna rattakuur

Pärast eriti kepsakat

nädalavahet kulub tükk aega, et poleks tunne nigut kudend räimel. Thöö, thöö ja veidu veel thööd (õue- ja aia- ja puietöid siis), ja siis kontsert. Vägilased esitlesid laupäeval Võrus oma uut plaati.
Täiesti kentsakas, aga ma polnud Vägilastest enne miskit kuulnud. Ju ongi igaks asjaks oma aeg. Igatahes jäi viimati kinos käies (taramtaraa – jõudis kätte ka päev, kus me isakaruga olime saalis vist küll kõige eakamad – Päikesevarjutust käisime vaatmas :P), jäi kontserdikuulutus silma.
Nii me siis läksime.

Hirmus hea on, et kõigi nende kultuuraliste sündmuste hulgas on ka mõni selline, kuhu saab ühes lastega minna. Muidugi on omajagu neid kohti, kuhu läeb täiskasvanu ilma lasteta – need, millest laps aru veel ei saa, kus laps oma lapseks olemisega (nihelemise, pärimise jne) häiriks ja vahel, noh, vahel tahad ju ise ka lihtsalt mõnusat äraolemist ilma lasteta, a ikkagist on mul hea tunne, kui jälle leiad mõne ürituse, kuhu saab kogu perega minna.

Armas oli. Laulud ja rahvas saalis. Mingil hetkel hakkas kurgus kraapima ja ära see kraaps sealt ei läinudki. Kui saalitäis rahvast laulab vaikselt kaasa rukkilõikusmängulaulu, siis lihtsalt on kurkukraapivalt ilus.

Selle kontserdi kõige ilusam pilt aga ei tulnud lavalt.
Saali säetud kohad said täis ja kontsert algas. Mingil hetkel vaatasin kõrvale ja …
….ovaalse seina äärde säetud toolidel istus riburada üks pere. Isa, ema, vast nii nelja-aastane poiss ja kahene tüdruk. Pesamuna magas turvahällis kõige ees. Siis läks see isa ühes oma lastega tantsima ning kui ta kõige tillemat valvama jäänud emast mööda keerutas, saatis ta oma naisele õhumusi.

Ilmas on inimesi imelisi.

Minu inimesed

Ma armastan inimesi. Sest
kuidas sa saad mitte armastada neid, kes
kõpsutavad oma ema süles võluvalt viltuse tuka alt hammastest tühja suuga laialt naeratades uute kõpskingadega takti lavalt kostva laulu saateks nii, et ontlikku soengusse kammitud juuste ning kõvakraelise särgiga papi, kes oli silma mõnusalt looja lasknud, ärkab võpatades ning näeb, kuidas tema kõrval istuva memme põsel veereb üksik pisar, sest laval laulab nende oma liha ja veri, lapselaps, nii ilusasti, et lauluõpetaja, kes ometi on kuulnud lapsi laulmas küll ja rohkem, laseb hingeliigutusel levida ja põrutab klaveril nii jõulise akordi, et ehmub ise ka, mispeale saalitäis rahvast hakkab üksmeelselt naerma.

Need hetked, kus tunned, et inimesed, need minu inimesed, on ilusad ja head – aitäh nende eest.

Ta loputab igal hommikul nina*

Või siis mõtleb, mis on inimlikkus* ja empaatiavõime*, kuidas keeta kohvipulbrita kohvi*, turgutada voodielu*, sättida tööasjad veerema*, ravida punastamist*. Mõnedele elulistele küsimustele on tal lahendus olemas*, mõnele paraku mitte.

* tähistet fraasid on otsisõnad, mille kaudu mu blgisse on jõutud 😀

Vahepeal on niihirmuspalju asju juhtunud, et peaksin vuhkima kirjutada kolm päeva jutti ja siis vist ka ei saaks ree peale*. Nii et ma parem ei üritagi*.
Küll märgin, et Kirke sai vahepeal neljakuuseks.
Neljakuune preili on hakanud looma seoseid.
Alles see oli, kui ta üllatus süües, et ohoo, emme, sina ka siin! Nüüd ta juba teab mind otsida. Et kui on söök, siis on ka emme kuskil lähedal. Ülla-ülla, eksole.
Suuremad õde ja vend = saab nalja. Kentsakad näoilmed, kõditused, kummalised häälitsused – need tekitavad neljakuuses preilis isu naerda. Seda viimast teeb ta üha sagedamini häälega. Mis on ütlemata koom. Segu kurinast, laginast ja rõõmust.
Issi = saab juttu ajada. Seda teeb ta mõnuga. Eriti hommikuti ja õhtuti, pärast pikemaid magamispause. Tõsi, õhtuseid ärkvelolekuid meeldib talle veeta soovikontserti kuulates. Kuna mu repertuaar on kesine, on tulnud ette õhtuid, kus laps saab puhta laksu isamaalisust või süldilaualaule. Aga ta on nendega rahul. Tõsi, hümnile hakkas ta nõnda aktiivselt kaasa seletama, et see jäi pooleli. Kõige parema meelega kuulab ta (ehk titehitid) on: Haanja mees (esitada tempokalt, aeglane variant talle ei meeldi), Kõnõtraat (esimese Uma Pido jaoks mugandet variant. Üldse tundub mulle, et titehittide hulgas on jubepalju Uma Pido laule. Ja traditsioonilisi titelaule pole seal kohe üldsemitte. Rongisõitu ja Mutionu-laulukest olen paar korda proovinud, aga need ei läe peale teps mitte).
Neljakuune inimene on aru saanud, et kõige kindlamini võib tunda end siis, kui saab hoida kuskilt kinni. Seda ta ka teeb. Enamasti hoiab ta kinni oma teisest käest. Söögiaal on ta seepärast nigut väike nunn, kes on käed tänulikult ristanud.
Käte pideva taevaliku asendi tõttu ei tohi muidugi mingeid järeldusi teha. Naljad on tal jätkuvalt väga maised.
Lisaks huumorile armastab me neljane preili konkreetsust. Kui talle ikka tundub, et pere seltsis oli tore küll, aga nüüd tahaks minna ja veeta aega väga heas seltskonnas (loe: iseenda seltskonnas, st minna magama), siis annab ta sellest konkreetse vääksatusega märku. Sööki ja mähkmevahetust nõuab ta samamoodi.
Loomaarmastaja on ta. Ja vastupidi, st loomad armastavad teda ka. Mistõttu lebotoolis on tõsine oht saada ülepeakaela lakutud. Seda teevad dogiloom Sanna ja setter Uba kordamööda. Mõlema rippuvad kõrvad on neljakuuse vaatevälja sattudes tõsiseks haaramispeibutuseks. Üks kord on õnnestunud Uba kõrvale ka pihta saada. Sellele vastas loom õndsa ohkega: ometi kord on kellelgi aega ka mu kõrvatagust sügada!

Sellest, kuidas mõjub titendus mamslile, peaks vist kunagi ka kirjutama. Õigupoolest võttis eila üks tore inime (pärast mu hala, et mittemidagi ei seisa meeles) asja kahe sõnaga kokku. Ematav ime. Tjah 😀

Aeg on siin

Kunaski kirjutas mulle Marje Jurtšenko ja uuris, ehk tean mõnd krapsakat kooliminejat.
Nüüd on Joonas ühes kolme teise toreda lapsukesega filmi sees:)

Aeg on siin on film neljast oma kooliteed alustavast lapsest.
Minge ja vaadake!

Kahe titaani heitlus

Millised on need kaks ütlemist, mis esimese hooga pähe kargavad, kui jutt on laste karistamisest?

Head lapsed, need kasvavad vitsata.
Kes lööb, see armastab.

Eks igal on oma nägemus lapse kasvatamisest, sellest, kas ja kui palju tuleb teda karistada/premeerida/suhelda/tõmmata piire/jne, et temast kasvaks tore inimene. Ja kust see nägemus tuleb? Lastega ei saa ju sünnitusmajast kaasa matsakat juhendit, kus oleks kõik peensusteni kirjas, nt nii: kui ta kolmeaastaselt ennast poes riiulite vahel pikali viskab ja lõugab nagu pöörane, et tahan seeeedaaaa auutooot!, siis tee nii ….!

Osa sellest nägemusest tuleb kaasa kodust.

Ma olen elus ühe korra saand puulusikaga vasta seda kohta, kus selg ja jalad üheks saavad. Piab tunnistama, et mõni aeg enne seda koletut sündmust olin ärandanud ema auto.
Ma olin omajagu pöörane (loe: väga pöörane) teismeline. A ikkagist ei suuda ma meenutada peale selle puulusika ühtki korda, kus mind oleks karistatud. Piire saab sättida ka teisel moel. Rääkides, arutledes, tegutsedes.

Seda šokki mäletan küll, kui sõbranna rääkis, kuidas ta ema peksis harjavarre vastu ta selga pooleks, sest leidis kübeme tolmu ta kapi peal olnud mänguasjadelt.
Või see, millise kergusega lajatati teisele sõbrannale kuuajane! õueskäigukeeld, sest ohõudust!, ta oli koolist koju tulles tekitanud pleki oma sukkpükstele.
Või see, kuidas klassiõde sai oma emalt lahtise käega rämevalusa kõrvakiilu, sest oli mate kontrolltöö “kolme” saanud.

Osa sellest nägemusest, kuidas on sinu jaoks õige lapsi kasvatada, saadki teistelt, sõpradelt-tuttavatelt, raamatutest, filmidest, n-ö kasvamise käigus. Sõltub, kui vastuvõtlik oled. Ja kui kinnistunud on sus need põhialused, mille järgi tegutsed.

Lugesin laupäevasest Päevalehest intervjuud Taani pereterapeudi Jesper Juuliga. Pikk lugu oli, üle terve külje. Hea lugu oli.

Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta.
See oli herr Juuli põhisõnum.
Olen 100 protsenti nõus.
Ja samas, olla õnnelik, see pole kohustus.
Ka sellega rohkem kui nõus. Eelkõige on lapsevanem ju inimene, kes lisaks õnnele on hooti õnnetu, tige, tüdinend, rahutu, ja mida kõike veel. Ja laps õpib ju jälgides.

Peamine on armastus. Ilma selleta pole suurt miskit teha, õpi või miljon meetodit, mis moel selle väikse inimesega käituda.

Löömine ei näita armastust. Selle teise titaani, kinnistunud arusaama, et kes lööb, see armastab, peaks ära unustama, peast välja rookima, üldse minema peletama!
Vägivald sünnitab vägivalda.

Siia võiks nüüd panna punkti, eksole.
A ei saa.
Sest olgu nende tarkade teadmistega kuidas on, et oled enda jaoks kõik selgeks ja läbi ja lahti mõelnud ja läbi arutanud, et löömine ja mõttetu karistamine on väga out ja seda me peres ei tehta, on siiski hetki, kus tahaks taguda oma pead vastu seina, sest lihtsalt ei oska reageerida. Kas jätta torisev kuuene mees torisema või püüda temaga arutada, miks ta tahab toriseda; kas minna vaatama, miks poolkaksteist paugutas ust või kleepida uksepiidale jupp vahtkummi, et see niihullu pauguga kinni ei prõmataks; kas utsitada neid rohkem koristama, teeseldes, et koristamine, see on elulahe! või vaadata enda pealt, et koristamine, see ei tee just ülemäära õnnelikuks jne jne jne jne.

Hea kogu selle värgi juures on see, et maipeagi oskama. Sest üks lapsevanem, tema on kah kõigest inimene, oma vigade ja hääde külgedega.
Ja mis on veel hea, see on võimalus järgmisel korral paremini teha.

Mida on beebile vaja?

Mõtlesin siin ükspäev, et mida siis on õigupoolest beebile vaja, et tal oleks hea olla.
Tundub, et peamine, mis üks hingeke vajab, on rahuline olemine. Ja et see olemine oleks rahuline, on vaja rahulisi vanemad. Nii kentsakalt kui see ka ei kõla, on tal ülejäänust tegelikult täitsa ükskõik.

Mäletan, et olin tsutike kurb, kui me oma poolkahtteist ootsime ja arvutasime nii- ja naapidi ning ei näinud mittemingitki võimalust osta lapsele uut voodit, kärust rääkimata. Nii laekus me lapsuke mu sõbrannalt laenuks saadud hälli ja kärru, riided nikerdasin talle enamjaolt ise või ostsin kaltsukast.
Arsti ooteruumist sain kord voldiku, kus oli kirjas, et varuge enne lapse sündi kindlasti nii- ja niipalju särgikesi ja lappe ja linu ja muid pisividinaid. Pooled neist jäid ostmata, sest raha lihtsalt polnud. Mõlemad õppisime ja siis ju pole rahaga priisata.
Ja samas ei teinud see raha puudumine meid üliväga murelikuks. Juuli lõpus tema sündis, olime kuu aega vanavanemate juures ja siis tuli september. Ühes õppelaenudega. Nii rentisime endale Mõisavahesse ühetoalise korteri ja isakaru hakkas vaikselt kooli kõrvalt tööotsi tegema, ja olemine oli väga mõnus.
Kui poolkaksteist oli natuke suurem, sai ta päris oma käru ka. Mida ta ei saanud esiotsa nii palju, kui ehk oleks võinud, olid mänguasjad. A sellevõrra rohkem sai temaga tegeldud.
Meil on üks jänes Selline pisike, oranžide kõrvade ja siniste tunkedega sell. See on mu esimesest palgast ostetud. Ropult kallis oli, vist mu tolle aja terve nädala palk, kui õigesti mäletan. A KUI hea tunne oli minna täpsiga poodi ja lasta tal valida, mida hing ihkab.
Lapsed on need, kes sunnivad pingutama. Annavad kuidagi töötamisele teise mõõtme ja mõtte. Vähemalt mul on see nii olnud. Muidugi, neid põhjuseid, miks mingit tööd teha, on vägapalju teisi ka (mulle on väga meeldinud kõik need tööd, mis mul on õnnestunud teha, niiet eneseteostus on need olnud niiehknaa), a kuidagi ikkagi on teine tera teada, et ei pinguta ainult enda pärast. Vaid et minust sõltub peale minu keegi veel, miska tundus nii loogiline, et kui poolkaksteist oli poolteist, hakata tööd otsima.

Tegelikult, kui nüüd aus olla, polnud täpsil seda jänest vaja. Mul oli. See andis tol ajal tunde, et me polegi need kõige lootusetumad lapsevanemad, kes ei suuda oma nöpsile täiuslikku lapsepõlve pakkuda:)

Kuuese mehe ootamise ajaks oli olukord törts teine. Nüüd sai järele proovida, mis tunne on, kui beebi laekumiseks on kõik vajalik olemas, alustades kärust ja lõpetades pisividinatega.
Ja kui järele mõelda, polnud mingit vahet.
See ei loe, kas sul on Emmaljunga või käru, mille nime ei suuda välja öelda, sest ei tunne hieroglüüfe; kas sul on toatäis mänguasju või paar väikest vidinat; kas sul on firmapoest ostetud riided või kaltsukast hangitud käimad.
Laps, tema loeb. Sa ise loed.
Nii ongi, et kui ise oled rahulik ja rõõsa, siis tema on ka. Sõltumata sellest, kas ta mähkmele on tikitud kuldne kroon või mitte. Temal on kama kaks, peaasi, et õhk on tema ümber armastust ja rahu täis.

A vaat selle rahuga on nii, et iga inimese rahu on peidus erinevates kohtades. Kes saab selle asjadest, kes toredatest suhetest, kes eneseteostusest ja kes hoopis neljandast kohast. Ja nii ongi mõnele lapsesaamise eelduseks võimalus osta kuldse krooniga mähkmeid ja kui neid pole, ei tule ka lapsukest. Ja mõni tahab enne lapse laekumist teha kindlasti ära magistri- või mõne muu kraadi, töötada, toimetada.
Ja see ongi õige, sest rahu, see on iga inimese jaoks peidus erinevas kohas.
Ja et asi nimega elu liiga lihtne poleks, siis võiks siia märkida, et (hinge)rahu on üks kentsakas asi. Tema muutub. Kasvab koos sinuga. Nii et see, mis sulle kunaski hingerahu tõi, ei too seda enam. Toob hoopis miski muu.
Ja see ongi põnev.

Tegelikult on siiski asju, milleta üks pisilane hakkama ei saa. Taguotsa ümber võiks olla mähkmeid, ja mähkmete peale võiks mõne riidejupi ka tõmmata:) Arvestades tänavust krõbekülma talve, on hea, kui neid riidejuppe on ikka omajagu. Eila käisime Võrus kärutamas. Kirks oli nigut kubujuss, a magas kolm tundi nigut unekott.

Need kolm tundi kulusid mul eile endale preemiat otsides. Sest selgus, et Lempsu raamat sai juhtumisi nii tore, et seda loetakse peris palju, ja nii tehti sellest lisatrükk, juhhei!

Kolmetunnise otsingu tulemusena sain preemiaks kaks pakki Miisu komme 😀
Väga hiad on.

Linnumees

Ma olen vist üks viimastest, kes tegi endale id-kaardi. A nüid on ta olemas ja elu peaks olema rohkem lill. Ju siis on kah. Tegin juba esimesed ülekanded pangas ja tõesti, täitsa tsill värk!

A mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Id-kaarditegu nõuab veikest pingutust, st tuleb ennast kokku võtta ja votugraafi juurde minna. Läksingi ükspääv. Hirmus külm oli. Viisin mälupulgatäie pildifaile ka. Pärast mullust äpardust, kus kogu me mitme aasta pildikogu ühes välise kõvakaga vastu taevast lendas, ei julge enam fotosid ilmutamata jätta.

Võrus on mitu fotofirmat. Üks on Ex-kohvikuga ühes majas. Ei tohi lasta ennast eksitada vanadusest nõdraks muutunud salongiuksel, mille link on lötsis nagu mõne äti püksitagumik, ega ka salongil endal, mis on pehmelt öeldes askeetlik.
Inimesed on ju need, kes loevad. Ja seal töötab Linnumees.
Tema tegi rõõmsalt mu id-kaardifotod valmis, a mälupulgapiltide juures muutus kurvaks. Ütles, et oioi, täna kahjuks neid küll valmis ei jõua, sest Põlva järvel ootab teda hulk sulelisi.
Hommikuti käib Linnumees poes. Ostab sealt kümmekond pätsi saia. Kui päeval kliente pole, podistab ta saiad juppideks. Kui seda järve ääres teha, võib juhtuda, et pikema toimega linnud, kes viskajast eemal, jäävad lihtsalt ilma. No ja külm on ju ka.
Ja talunikega on tal diil. Saiast üksi jääb väheks. Kõige krõbedamate külmadega tellib ta portsu vilja järve äärde.

Tema ei saa magada, kui teab, et järvel pole vaba vett ning linnud, need pole palukestki kõhtu saanud.

Meitel oli täna omikul -23. Tuul lisaks ja tunne oli nigut miinus sajaga. No ropult külm. Ilmselge, et siukse ilmaga imiklapsega välja ei roni. A tahaks ju nagu veidu juba liigutada. Osta või jooksulint koju, et kondid kangeks ei jääks.

Lihtsalt

Eitia, kas rasedatele on härdameelsus permanentselt sisse progetud, a loen mina Postimeest ja nuvot, jälle saab kinnitust tõsiasi, et inimesed on ilusad ja head. Vägaarmas.
Saadet vaatsin ka. Professionaalsest huvist ja seepärast kah, et lihtsalt tahaks vahel miskit toredat. No ja oli mõlemat.

Nuvot. Ja täna sain juba esimese sünnipäevakaardi. Jeah, veike minukene saab homme 33. A mitte sellest ei taht ma rääkida. Ikka kaardisaatjast.
Vanatädi Upreest.
Võtke üks kogus koolidirektorit (rangelt armastavat, ulakuste puhul örnalt noomivat – ö on siin omal kohal, sest nagu enamik mu suguvösa, on Upreegi saarlane, ja see ei loe, et ta on juba mitu aega pensionil. Kes on ikka olnud koolijuht, see selleks ka jääb), seejärel ports üüratut erudeeritust (tema viimane kiri nt kirjeldas pikalt Schilleri sünniaastapäeva puhul tehtut, pluss väikest ääremärkust, et viimased kümmekond aastat on Upree pühendanud muu hulgas Schilleri uurimisele), lisage kamaluga vabameelsust ja oskust näha seda, mida teised isegi hoolsal vaatlusel iial tähele ei pane, ning pange see kõik kokku umbes nii meeterviiekümnesesse punase pääga prouasse, kes on viimased mõnikümmend aastat täiesti probleemitult käinud hilissügisel Mändjalas ujumas (otse loomulikult paljalt, sest ujumisriided ahistavad), suusatanud oma kunagise kodumaja hoovis uljaid tiire, tegemata väljagi sinna vahepeal kolinud pere lõukoerast, ning olnud üldse üks ütlemata tore ja armas inime. Ahjaa, tädi Upree on natuke rohkem kui 70 aastat noor.
Üldjoontes on tädi Upree siis selline. Väike, punapäine ja uudishimulik. Punane pää pole tal teps mitte sünnist saati. A ilmselgelt on punane pää tema meelest väegade ilus, miska henna ühes oma imeliste omadustega on tädi Upree juuksepahmakas sagedane külaline. Ükskord, nõukaajal, polnud seda õiget hennat kuskilt saada ja tädi Upree katsetas maeiteakust saadud hennaga. Kotikesele, mis varandust peitis, oli hoogsa käekirjaga tähendatud: henna. Ja sellest tädi Upreele piisas. Möksis tema selle löga pähe ning mõni aeg hiljem kiljus mu vanaema, kes on juhtumisi tädi Upree õde, õudusest. Tädi Upree juuksed olid täiesti mürkrohelised.

Muidugi, see polnud sugugi esimene ega viimane kord, kus tädi Upree ontlike olevuste (loe: sugulaste) taluvuspiiridest kergejalgselt üle kalpsas. Tema ei lase end häirida kellestki ega millestki, vaid teeb ikka nii, nagu ise paremaks peab. Ja mu meelest õigesti teeb. Muidugi on üksjagu ehmatav saada teinekord kirja, kus on jõhkra otsekohesusega üles loetletud asjad, mida tädi Upree kohe üldse ei kannata: nt muruniitmine – seda peaksid niiduki asemel tegema lambad;
kempsupaber (unustasin küsida, et mismoodi seal kempsus siis toimetama peab, ku paberit netu, a ju kuidagi ikka saab);
pisilastega reisimine (tädi Upree on pool maakera läbi rännanud ja teab, mis räägib. Et aega on selle väikese vääksu lennukisse toppimise ning võõraste batsillukate juurde lennutamisega);
suured koerad ja nende näopildid aiaväraval (tädi Upree ON kassiinimene, kes käib igal laupäevahommikul turul värsket räime ostmas, et see hulkuvatele kassidele seejärel laiali jagada).
Aga sellega harjub ära. Sest nii, nagu temal on asjade kohta oma arvamus, aktsepteerib ta seda, et ka teistel on oma. Vahel ta poriseb lihtsalt: “Ah, ma kohe üldse ei mõista seda lõukoeramoodi.” Vaatab siis oma kelmika tuka alt ja ootab, et sa, kahe toredalt toeka peni perenaine, kuidagi reageeriks.
Muidugi armastab tädi Upree käsitööd. Ma pole küll kokku arvanud, aga kanaihumustrilisi kootud kleite on tema varrastelt laekunud aukartust äratav hulk. Talle meeldib telerit vaadates kududa. See viimane lause pärineb muideks ta viimasest kirjast ning tekitab teatud elevust. Sel lihtsal põhjusel, et viimased paarkümmend aastat olen kuulnud seda, KUI karm ajaröövel on teler. Miska peangi talle kirjutama ja uurima, et kas tõesti ka tema on lõpeks televisiooni võlude võrku langenud.

Aga mis kõige armsam, ta kirjad lõppevad alati tõdemusega, et elu, see on üks paganama huvitav värk.
Jah. Elu on kohe palju ergum, kui sul on oma tädi Upree.

Minukene läheb nüüd ja elab koos pojaraasuga üle taaskordsed õudusminutid hambaarstil. Viimati õnnestus mul pool tundi kükitada hambaarstitooli kõrval, hoida pojaraasu kätt ning kuulata arsti huilgamist: “Ära hammusta mind! Või kui sa väga tahad, siis püüa natuke õrnemalt!”
Jah. Kui õrnemalt, siis õrnemalt.

Takerdumisest

Ajakirjanik Annika, kes tegi elus kannapöörde ja hakkas koolitajaks, kirjutab oma blogis, kuidas inimesed vahel vaimsusse takerduvad.
Mõtlesin öösel sellele. Lisaks vaimsusele saab täiesti rõemsalt takerduda ka igale poole mujale. Tekitada millestki endale turvalise päästerõnga, mis hoiab eemal igapäevaelu oma valu ja võluga, hoiab eemal ka iseenda, tekitades samas teadmise ja tunde, et elad ja oled ometi täispööretel.

Töö on üks tänuväärne võimalus. Kuhjata endale töised kohustusi nõnda palju, et jooksed nagu orav rattas, hool ega hoobil pole vahet. Hilisõhtul koju jõudes saab nii õndsalt ohata ja voodisse vajuda, sest oled nii väsinud. Nii väsinud, et on kerge mitte märgata kehvaks muutunud paari- või peresuhet, tühjust, mis elus valitseb. Ja hommikul söösta taas. Eemale sellest, mis pelutab, millega tegelda ei taha. Eemale endast.
Lapsed on teine tänuväärne võimalus. Põgenemiseks päriselu eest. Varjuda mähkmekuhjade, piimarallide ja lutipudelite taha. Erinevalt töösse takerdumisest saab lapsukese titepõli aga ehmatavalt kähku otsa. Ja siis tuleb ikkagi vaadata (eelkõige endasse), et mida oma eluga peale hakata. Või saada perelisa ja lükata otsustamine sel moel veidi kaugemale.
Asju, millest endale päästerõngast meisterdada, mille abil reaalsusest põgeneda, on küll ja rohkem.
Ainult et tundub kuidagi toredam mahutada oma ellu lisaks lastele ja tööle ja muudele päästerõngastele ka törts iseennast. Seda päris MINA.

Nii et vahel on päris tervislik järele mõelda, kes see su pärismina on. Mis teda õnnelikuks ja rahulolevaks teeb, mis muudab kurvaks? Mida see pärismina elus teha tahab?