Sannu

on meil halliks läinud. Dogilooma jaoks on viispool juba omajagu, eks seepärast. See muidugi ei tähenda, et proua ennast kuidagi väärikalt üleval peaks, eiei! Kui temal ikka tuleb tuju, siis möllab tema koos Ubaga sellise hooga, et hoia piip ja prillid.

Tjah, siiski peab nentima, et neid möllutujusid tuleb ette veidu harvemini kui varem. Muidugi, kui mõni naaberküla härrasmees võtab vaevaks mõned kilomeetrid maha löntsida ja meie aia okaspuud ära märgistada, siis kiljub madaam trepiaknal ja pole muretki, et kas keegi magada ka saab. Ei saa.

Lisaks naaberküla härrastele meeldivad dogiprouale siin ilmas veel ainult loetud asjad. Kõrvatagant sügamine (sügab ikka inimloom, mitte koer ise; eriti eelistatud on see variant, kui dogiloom on löntsti! visanud end su sülle ja lasknud silmad mõnust pealaele kokku – ausalt, vahel kostab sügamise peale ka norinat – nõnda mõnuleb me mutike!), Uba paikapanemine (kuna setter Uba on plikake, ikka enam kui aastajagu noorem, siis on proua Sanna võtnud enda südameasjaks Uba korralekutsumise, kui too liig ülbeks läheb ja näiteks üritab enne Sannat sööma hakata või kiljub too liig erutunult Kirksi söögitooli all, et pilla veel üks paluke, kallis lapsekäsi! Siis ajab dogiproua end püsti, läeb korrarikkuja juurde ja urahtab. Umbes täpselt sedamoodi, nagu tütarlastekooli vuntsidega korpulentne direktriss võiks teha); päeval päikeselaigus unelemine ja selg vastu sooja ahju magamine.

Inimesed meeldivad dogiloomale ka. Siis, kui nad on temast piisavalt eemal. Omad muidugi peavad olema lähedal, neid tema armastab. Käib hommikuti ja nuhib kõik tervituseks üle ja tema kohta käib see ütlus, et peab olema lähestikku nagu püksid ja tagumik. Kui me vahel Kirksuga üleval korrusel mängime, siis ohib proua dogiloom trepimademel. Et tulge juba alla! Et dogiproua pähe mahub väga harva korraga üle ühe mõtte, siis ohib ta seal nii kaua, kuni me tõesti alla tuleme.

Kirksu meeldib dogiprouale väga. Vastupidi ka. Ühelgi lapsevanemal pole nii suuri kõrvasid ega ka sellist kannatust, et kõrvaavastusretkel olev sikutis välja kannatada. Dogiloom teeb seda küll. See tähendab, et hooti võib Kirksu leida Sanna kõrvade küljest. Kui Sannal lapsukesest küll saab, siis tõuseb ta püsti ja läheb eemale. Et Kirksu jalad on väga palju lühemad, pole veel muret, et kõrvasikutis koera kätte saaks, kui too kord eemaldunud on.

Kuuene mees ja preili Kaksteist on dogilooma karjas olnud tunduvalt kauem, miska suhe nendega on ka sellevõrra omam. Kui Kirksuga on dogiloom väga ettevaatlik, siis teistega pole harvad juhud, kui loomiku käpp justkui kogemata kellegi varbal maandub. Vahel, aga ainult vahel!, tundub mulle, et dogiloom teeb seda meelega. Sest varbaleastule järgneb pärast pisukest sõimu ka kõrvasügang. A enamasti on õhtud niigi kõrvasügamist täis: praegugi on proua visanud end Kuuese mehe ette kõhuli ning noriseb õndsalt.

Selle kunsti, kuidas kõik sigadused sujuvalt Uba kaela veeretada, on proua dogiloom omandanud meisterlikult. Ta võtab teinekord leivapätsi ja nätsutab selle kilekotist välja ning sööb ära. Kui pere laekub, siis pikutab ta süütu näoga oma vaibal ja kui keegi süüdistava häälega küsib, et oioi, kesse tegi?, nuhutab ta ninaga Uba poole.

Seda peab küll tunnistama, et olgu dogiproua peakolu mõõtudelt suur, on see aju, mis seal kolus paikneb, vist küll üsna sile. Üks mõte ja tegu korraga. Õige ka, keda see multitasking ikka õnnelikuks teind on, eks! Seega on ilmselge, et kui proua millelegi keskendub, siis tema sellele tõesti ka keskendub. Viimati keskendus ta me magamistoas voodi alla pääsemisele sellise kirega, et me raudvoodi lagunes keevitustest lahti.

Samasuguse kirega on ta keskendunud ka kaevamisele. Kui ilm on hea, siis on koerad meil õues aedikus, seal tema kaevab. Ja dogiloom, kes on veendunud, et tunnel ta aedikust päästab, on palistanud aedikuserva teda ennast mahutavate aukudega. Mis kulgevad aedikuvõrguga rööbiti.

Moosisuhkur

Kui teil juhtumisi peaks tekkima idee keeta tomatimarmelaadi ja te olete seks puhuks koju kapi peale valmis ostnud moosisuhkru ning välja vaadanud ka mõned kenad tomatid ja teil juhtumisi on kaks eriti uudishimulikku väikest sotut koera, siis olge kenad, matke see tomatimarmelaadiidee juba eos maha.

Ütleb G., kes on kaks päeva üritanud elutoavaibast kätte saada paari kilo moosisuhkrut, mis on kõvastunud eriti kunstipärasteks klompideks.
Ma saan aru, kui need põrsad pätsavad liha või mõnd muud koerale sobilikku ollust. Aga suhkur?

Suvi 2010. II ehk üks suvine päevake

Täiesti häbitul kombel ärkasin hommikul veidi enne kella kuut, et saaks veidu tööd teha. Mis siis, et olin endale pühalikult lubanud, et eimingittööd, vaid puhkus ja puhkus ja veel kord puhkus on selle suve märksõna. Aga vahel on ka töö nigut puhkus ja vaat nii see tänane algas.
Kella üheksa paiku läks me kaheteistkümnene preili jalgpallilaagrisse ja teised, kes veel siis magasid (ehk Kirks ja Emil) keerasid mõnuga teist külge. Ja mina veel kirjutasin.
Kell kümme oli kirjutamispidu seks korraks läbi, sest Kirks teatas, et tema pudruring alaku nüüd ja mitte minutitki hiljem! Kui laps putru tahab, siis tema peab seda saama. Muidugi, peab tunnistama, et mu interpretatsioon tema lõbusale lalinale (šahh-tuu-šahh-emm-emm-emme või umbes nii see kõlas) oli omajagu meelevaldne ja nii rändas täna pudrupotti minu valikul aprikoos ühes kaerahelvestega.
Kõlbas toredasti.
Kell üksteist Emil ikka veel magas ja Kirks juba jälle magas. Kuna mul seda ohtugi pole, et miskit teha poleks, siis võtsin arvutajast lahti need tuhat pilti, mis töötlemist ootavad. Selle suve märksõna (no kui see puhkus välja arvata) on olnud enda harimine fotovallas. Väääga mõnus. Ja et ma olen käinud mõnda peret pildistamas ja paari titakest ja mõned aktifotod ja veidu pidusid, siis on vaja veidi töödelda jah.
Keskpäeval tegi me kuuene mees oma silmaluugid lõpuks lahti ja elekter otsustas seepeale kaduda.
Mitu tundi ja kamaluga rattakilomeetreid hiljem tunnistas kuuene mees, et vägalahe, et elektrit täna polnud – pakkisime Kirksi, kes ka keskpäeva paiku uuesti ärkas, rattakärru ja sõitsime katsetama, et kas me mingil päeval jaksame kodust Võrru sõita. Et esialgu teeme väiksema tiiru ja siis veidi suurema ja siis mingil päeval läeme ehk sellele pärispikale.
Kuuene mees, muuseas, õppis suure(ma) rattaga sõitmise ära. Suurem ratas tähendab seda, et ta maandumised on veel törts ebakindlad. Aga tubli on ta sellegipoolest.
Väga kaugele me täna ei jõudnud, sest järv jäi ette. Kirks ja Emil käisid ujumas, ja mul jäid ujumisriided koju. Niitore, niitore.
Tagasi kodus, elektrit ikka polnud.
Süüa oli ka ainult juustu ja saia ja mett. Nagu vanasti, kui veel poode polnud, arvas Emil, ja huilgas õnnelikult, kui külmkapist mõned kohukesed leidis.
Kell kolm jäi Kirks uuesti magama ja ma võtsin Merit Raju “Hingele pai” kätte. Nunnu raamat on. Emil harjutas samal ajal noaga tugitoolile mustri tegemist – kui veidi õrnemalt kui täis jõuga suruda, siis tuleb toolikattele kena muster. Kui täisjõuga suruda, siis auk.
Siis me koristasime Emiliga veidi. Tema korjas oma mänguasjad kokku, ma korjasin omad ja mõned asjad jätsime ikka vedelema ka. Liiga korras kodus pole üldse mõnus olla.
Kella poolekuue paiku jõudis ülejäänud vahmiil koju. Marketi soojaletis oli täna vägatore uus roog, kartulivorstivorm. Ühele perele, kes poole päeva jooksul pole elektrit isegi kaugelt mitte näinud (seega ise süüa teha ei saanud), maitses see vormiroog väga hästi.
Et elektrit polnud ka pärast söömist ja rikketelefonist öeldi sõbralikult, et kui veab, talutatakse eksinud energia tagasi koju täna ja kui ei, siis homme, läksime Ööbikuorgu jalutama ja viikingite elamist vaatama. Terve päeva jalkalaagris kablutanud kaheteistkümnene preili ületas end ja tuli kaasa. Ja teatas pärast, et õhtune jalutuskäik, see on tervise ja ilu pant. Püha müristus, kustkohast neile need jubetoredad stampteadmised külge küll jäävad?

Viikingite maja veel valmis polnud. Aga töö käis. Sama hoolega, nagu meie neid vaatsime, vaatsid need majaehitajad meid vastu kah. Asi olgu mudugi tasakaalus.
Kirks oli kandelinas ja fännis kogu ettevõtmist hirmus agaralt. Sanna ja Uba fännisid loomulikult ka.
Ja tänase päeva suursündmus oli see, et me dogiloom Sanna, kes on terve oma eluaja (ehk siis viis aastat ja natuke peale) pidanud veekogu, mis on porilombist suurem, suureks ohuallikaks, millest tuleb kaarega mööda minna, söandas pista käpa vette! Ja mitte ainult! Me dogiloom jooksis mööda oja nii, et suisa kõhualune oli märg! See on progress, ma ütlen!
Tagasi kodus, läks Emil ühes Ubaga toonekurge jahtima. See viimane ei saanud tükk aega aru, mida need kaks kelmi seal mööda heinamaad rabistavad: ülipüüdlikult hiiliv setter ja siis poisijupats tema taga. Loomulikult tegi kurg kohevarsti vehkat.
A see-eest tuli elekter tagasi.
Ja Kirks jäi magama. Ja ülejäänud pere oli kah mõnevõrra oimetu, sest isakaru oli eelmisel päeval rulluisutanud läbi Tartu rullimaratoni ja ülejäänud olid talle raja ääres lehvitamas.
Igatahes nüüd on kell saamas kümme ja tundub, et kõiksemees kukub kolinal voodisse.
Head ööd.

Koerte teatriakadeemia aastaauhind 2010

läheb preili Irish Melody Ursa Minorile, lavanimega Ubale, särava debüüdi eest diplomilavastuses “Vaene mamsel”.

Tabame lootustandva noore tähe otse esietenduse järel. Palgeil õrn rahuloluõhetus, istub ta oma boksis ning üritab vett juues rahuneda. “Emotsioonid on täiesti laes!” pihib ta häbelikult.

Miks just “Vaene mamsel” ja teatriakadeemia?

Ma olen alati tahtnud näitlejaks saada. Kui mõne aja eest kuulutati välja konkurss koerte teatriakadeemiasse, ei mõelnud kaua: läksin katsetele. Oi, need olid rasked! Uuriti, kuidas on lood iseloomu, sõnakuulelikkuse ning krutskitega. Mul oli kõik kõige paremas korras ja ma sain sisse!

Vastas ettekujutus teatrikoolist reaalsusele?

Oi, kõik oli kordades parem! Ei osanud sellisest lähenemisest unistadagi! Saime nii palju erinevaid teadmisi, et tunnistan ausalt: üksvahe hakkas mul juba oma tervise pärast hirm! Kuidas mu väike peake kogu selle üliolulise info vastu suudab võtta?
Aga õnneks läks! Tegime kursusekaaslane Sannaga tublilt kodust tööd ja kõik arvestused said õigeaegselt, ja mis peamine, väga headele tulemustele tehtud.

Ent “Vaene mamsel”? Kust ammutasite teadmisi oma rolli võimalikult hea soorituse jaoks?

Tundub, et väga palju tuleb kaasa geenide ja emapiimaga. Lavastaja märkis juba prooviperioodi algul, et mul tuleb kõik nii ehedalt välja, just kui oleksin selle varem ise üle ja läbi elanud.

Tükk ise on imetabaselt lihtne. Teada tõde, lihtne = sageli geniaalne. Vaene neidis, kes pole iial saanud maitsta maiseid rõõme, kujutab endale ette elu koos järglastega. Järglaste osas annab endast parima piiksuga kummihiir. Kuidas leidsite kõrvalosatäitja?

Tema leidmine oli paras pähkel! Mul peavad olema tema vastu tunded, saate aru, eks, seepärast ei kõlba igaüks sellesse rolli! Katsetasime pulstunud jänese, kolme jalaga ämbliku ning kaisukaruga enne, kui hiireni jõudsime. Aga kõik see vaev tasus end ära, see oli armastus esimesest silmapilgust!

Kuidas mõjuvad etenduse öised osad te tavaelule?

Oh, mis te nüüd! Need paar öist ärkamist, natuke oigamist ja hiire hoogsat lakkumist pole ju teab mis rasked! Tundub, et publikule see öine osa väga meeldib: just öiste stseenide ajal on märgata rahva elavnemist!

Ent stseenid õues?

Raskused on selleks, et neid võita! Pean tunnistama, et aedikusse uru kaevamine oli dipomietenduse eel üks raskemaid ülesandeid, aga ma sain hakkama (naeratab malbelt). Kõik see meeleheide, valu ja vaev, mida peaosaline tunneb, on raske koorem kanda, seepärast on ütlemata hea hooti publiku silme alt pääseda end koguma. Ja piiksuhiir, tema vajab ka vahel puhkust.

Kuuldavasti juhtus proovide ajal mõndagi kahetsusväärset?

Ah! Kust te teate? (noor täht karjatab meeleheitlikult). Juhtus tõesti nii, et pärast pingelist proovi unustasin hiire õue aedikusse! Ma ei saanud terve öö magada! Käisin ühest toast teise, oigasin, katkusin juukseid! Publik elas mulle kogu hingest kaasa: öösel kell kolm mindi aedikusse hiire järele!

Kaua “Vaene mamsel” mängukavas on?

Kuna vastuvõtt on olnud nii imetabaselt armas ja tore, siis pingutame ehk veel mõned nädalad.

Egas muud, kui et soovime noorele tähele jõudu ja õnne aastaauhinna, mis kannab nime Libatiinus, puhul!

Takjad tagumikus

Ilmselgelt teavad keik me peres ülihästi, kuda käib kõikseõigem lapsekasvatus. Eriti häste on sellega kursis prouad penid.
Piisab Kirkel veikse vääksuga märku anda, et tema on ärganud, kui maadamid sööstavad. Olgu neil uni parasjagu kuitahes sügav, selle vääksu nemad ära kuulevad. Ja ku ma nt elutoast kohale jõuan, istuvad nemad voodi ees ja vaatvad mulle kollektiivselt hukkamõistva näoga otsa, et muti, mida sa ometi uimerdad, lapsuke on ju üleval!
Tol esimesel korral, kui me haiglast laekusime ning Kirke piiksatas, said koerad nähtavasti kergekujulise šoki, et näädsa, miuke väike inimene, sest hakkasid ka nutma.
Igatahes piisas sellest ühest vääksust, et titt oleks nende jaoks A ja O või universumi keskpunkt või maiteamis. Tavaline päevake, kus Kirke hommikuse une mõnuleb kandelinas, meenutab pildikest isand Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus proua ema koeral oli tähelepanuväärne võime väänata koib pidevalt liigesest välja, miska proua ema vedas nimetet koerakest pidevalt süles ja neile järgnes saatjaskond, mis koosnes pere ülejäänd koertest. Meil olen proua ema rollis mina, sülelise osas Kirke ja penibande etendab takjaid tagumikus, sest nemad ei jää meist sammukestki maha.

Õues on sama lugu. Kuigi meil õnneks pole purikaid nagu päälinnas, mida, silmad kuklas, tuleks jälgida, et need pähe ei sajaks, siis tõe huvides tuleb märkida, et meil pole ka kõnniteid, mida mööda jalusseerida ja kiruda, et näädsa, vahi neid purikaid ja sumpa hanges nigut maal. No me olemegi maakad, miska sumbata tuleb. Ja prouade koerte meelest on see ilgelt fun, kui liigub troika, mille eesotsas on nemad, keskel põlvini venind kätega mina ja lõpus viskleb Kirke käru. Esimesest korrast piisas, et saada selgeks: kahe väga valvsa maadami ja käruga minek on mõnevõrra mõrvarlik. Nüüd on maadameil käruvalvamise järts. Ükspääv saab dogiloom, teinepääv setter.

Penidele assisteerib kohevarstikuuene, kes registreerib kõik titega ettevõetvad toimingud ning saadab mu tegevust innustavate hüüatustega: “Toeta pead!” või siis teadlike nendingutega, mis pahatihti on vürtsitet örnalt etteheitva alatooniga: “Ta tahab ju sülle! Mähku tuleks ära vahetada!”

Poolkaksteist võtab tite olemasolu leebe rahuga: veike õde on maailmatuarmas, miska teda tuleb ohtralt nunnutada. Sellega mina olen väganõus.

Tänu takjatele ja teistele toetusgrupi liikmetele pole muretki, et värskest mamslist saaks Raja tänava pansioni kuldkunde või et teda ründaks kergekujulinegi värskemammamasendus.

Muusjas, täna on tõnisepääv, niiet püüdke palun kedervarrest ja võrgukudumisest hoiduda, mudu sead ei sigi ja miskithalba juhtus veel. Selle asemel minge ja peske treppi, sis tuleb pärast talve rikkus majja!

Magus

Pärast seda, kui VIPid (elik Väga Ilged Pärdikud elik Sanna ja Uba) hiilisid jõulu esimesel pühal ülemisele korrusele Sassu tuppa, vehkisid sealt sisse laste advendikalendrid (mille sisu oli jäetud maiustamiseks jõuluaaks) ning sõid endil kõhud šokolaadist punni, ei saanud ju jõulu teine püha vähem magus olla: piisas meil minna proua ema sünnipäevale, kui kaks koonu leidsid üles kilose kommipaki (a vot, nüüd nemakesed põrkusid kräpikommiümbrispaberiga, miska elutoapõrand oli hambajäljestatud kommidega kaet), ning poolekilose kakaopulbrijõmaka. Viimane oli tilgatumaks otsa lakutud.
Vaat need on magusad jõulud.

Pätibande

Pärast seda, kui me vahmiiliga Tallinnas Madonna kontserdil käisime (isaKaru koos tütrega jõudis päriselt ka kontserdile, me Annika nöpside ja pojaraasuga tsillisime rannas), ning Annika mulle leivajuuretise andis, olen kangelaslikult üritanud püsida nende ridades, kes kodus leiba küpsetavad (üritanud püsida seepärast, et juuretist tuleb kord kahe nädala jooksul sihipäraselt kasutada. A et aeg läeb hirmus kähku, siis pole harvad korrad, kus avastan, et appiii, leiba tuleb teha!).
A tuleb tõde tunnistada, päris hää on värskelt ahjust võetud leib, kus on heldelt pähkleid, aprikoose ja rosinaid sees.
Nuvot. Ju me oleme leiva kallal miilustades paisanud õhku sellise rea rahuloluohkeid, et koerad on saanud haisu ninna, et (kodu)leib ON hea. Esialgu nad ainult nuhutasid ninaga ning pillasid neile antud jupi solvunult maha. Me ei söö ju ometi leiba!
Aga piisas meil ainult kodust ära minna, kui madalale kapinukale kilekotti jäetud pätsile aeti küüned taha ning ku me laekusime, võttis meid vastu kaks ülisüüdlaslikku peni.
Kui nad on miskit teinud, mis kvalifitseerub määratluse alla: “räme sigadus”, istuvad nad kahekesi elutoas trepi all, eriti malbe ilme näol ning teevad, nagu magaksid kõige õiglasemat und. Tõe huvides tuleb märkida, et trepialune muul ajal kasutuses pole.
Igatahes tõstsin järgmine kord leiva tunduvalt kõrgemale. Ja ikkagi oli koju tulles elutoapõrand rämedaks tõestuseks sellele, et koerte leivahimu pole kuhugi kadunud.
Viimati koduleiba polnud. Igaks petteks tõstsin poest toodud pätsi külmkapi otsa. Kolm korda võib arvata, kas see oli sealt kätte saadud, imepeenikeseks podistatud nii, et Uba vähimgi karv oli leivaplöga täis ning kas penid olid me laekumise ajal nii sügavas unes, et tavapärasest kiljuvast tervituskoorist polnud märkigi, selle asemel kostis trepi alt tõsist norinat.
Kaks viimast pakkumist on valed.
Sest jah, nii see oli.
Pätibande.
Muud ma öelda ei oska.
Ja nagu leivahimust veel vähe oleks, on nad viimasel aal hakanud himustama üht eriti suurepärast koerisendit, kes traumeeriva järjekindlusega igal hommikul kell kuus aiast lahti tehakse ning hommikusele jooksuringile lastakse. No need koeraomanikud ilmselgelt ei tea, et see jooksuring ei ole eriti pikk: volask läbib need mõned kilomeetrid, mis tema kodu meie omast lahutavad, mängleva kergusega ning presenteerib seejärel tunnikese me elutoaakna all oma võlusid. Muu hulgas tähendab see seda, et pealtvaatajaskond on hullumas ning annab oma poolehoiust märku eriti kurdistavate kiunatuste ning vingatustega.
Hommikul kell kuus.
Igatahes ostsin elutuppa rulood. Lootuses, et ehk muudab miskit. Muutiski. Nüüd eelneb suurepärase koerisendi saabumisele meeleheitlik krabistamine, kui meite maja eided endale paremat vaateplatsi nõudes üritavad rulood akna eest minema peletada.